Eestimaa on küll pindalalt väike, kuid tema maastikud peidavad endas uskumatut mitmekesisust, mida pealiskaudne pilk sageli ei hooma. Enamik meist on harjunud külastama tuntud vaatamisväärsusi nagu Viru raba, Jägala juga või Taevaskoda, kuid need on vaid jäämäe tipp. Tõeline avastamisrõõm algab siis, kui võtame ette põhjaliku Eesti kaardi ja hakkame uurima neid nurgataguseid, kuhu turismibussid ei vii ja kus suured viidad puuduvad. Kodumaa avastamine kaardi abil on justkui detektiivitöö, mis premeerib matkajat puutumatu looduse, ajalooliste varemete ja täieliku vaikusega. See on teekond läbi soode, paksude laante ja rannikualade, mis jutustavad meile lugusid aegadest, mil inimene ja loodus olid veelgi tihedamalt seotud.
Miks tasub vaadata kaugemale tuntud matkaradadest?
Populaarsed RMK matkarajad on suurepärased ja hästi hooldatud, kuid neil on üks suur miinus – rahvarohkus. Eriti suvisel hooajal või nädalavahetustel võib laudteel tekkida tunne, nagu jalutaksid linnatänaval. Seevastu peidetud rajad ja vähem tuntud looduspaigad pakuvad midagi, mida tänapäeva kiires maailmas on üha raskem leida: privaatsust ja ehedat kontakti loodusega.
Kasutades detailseid kaarte, olgu need siis paberil või digitaalsed (nagu Maa-ameti kaardirakendused või Regio atlased), avaneb võimalus leida:
- Mahajäetud pärandkultuuriobjekte: vanad metsavahikohad, vesiveskid ja unustatud mõisapargid, mis on looduse poolt üle võetud.
- Puutumatud rabamaastikud: paljudes soodes ei ole laudteid, kuid talvisel ajal räätsadega või külmunud pinnasel liikudes avaneb sealne ilu täiesti uue nurga alt.
- Metsikud rannikud: Eestis on sadu kilomeetreid rannajoont, kuhu pääseb ligi vaid jalgsi ja kus võib veeta terve päeva ilma ühtegi teist hingelist kohtamata.
Kuidas lugeda kaarti nagu proff: peidetud vihjed maastikul
Selleks, et leida üles need kõige erilisemad paigad, ei piisa vaid Google Mapsi sisse lülitamisest. Google’i kaardid on suurepärased navigeerimiseks punktist A punkti B, kuid need jätavad sageli märkimata väiksemad metsarajad ja looduslikud eripärad. Tõelise matkahuvilise parim sõber on topograafiline kaart või Maa-ameti X-GIS rakendus.
Topograafilisel kaardil tasub jälgida samakõrgusjooni. Tihedalt paiknevad jooned viitavad järskudele nõlvadele või orgudele, mis Lõuna-Eestis võivad tähendada maalilisi vaateid, kuid Põhja-Eesti pankrannikul hoopis ligipääsmatuid, ent võimsaid kaljuseinu. Sinised viirutatud alad tähistavad soid ja rabasid – need on kohad, kuhu tasub minna marjule või vaikust otsima, kuid kus tuleb olla ettevaatlik liikumisega.
Pärandkultuur kaardil
Eriline väärtus on kaartidel, kuhu on kantud pärandkultuur. Need võivad olla märgitud väikeste sümbolitega, mis tähistavad vanu kiviaedu, ohvrikive või ajaloolisi teetamme. Selliste objektide ülesotsimine annab matkale sügavama mõõtme. Näiteks võite kaardil märgata vana talukoha asukohta sügaval metsas – kohale jõudes leiate eest võib-olla vaid vundamendi ja sirelipõõsad, kuid see hetk on täis ajalugu ja nostalgiat.
Regionaalsed soovitused: kuhu kaardil sõrm panna?
Eesti on piirkonniti väga erinev ja suur kaart aitab neid erinevusi paremini mõista. Siin on mõned piirkonnad, mida tasub kaardil lähemalt uurida:
Põhja-Eesti klindipealsed ja joad
Kõik teavad Valaste ja Jägala juga, kuid Põhja-Eesti pankrannik peidab endas kümneid väiksemaid joastikke ja allikaid, mis on veerohkel ajal imeilusad. Uurige kaarti Ida-Virumaa ja Harjumaa piirialadel – sealt leiate väikesed kanjonid, mis on uuristanud end paekivisse. Need on sageli peidetud tihedasse võsasse ja nende leidmine nõuab veidi vaeva, kuid vaatepilt on seda väärt.
Lõuna-Eesti kuppelmaastikud ja metsavennad
Lõuna-Eesti, eriti Võrumaa ja Põlvamaa, on rikas sügavate metsade ja järvede poolest. Kaarti uurides otsige kohti, kus on palju väikeseid järvesilmi (nagu Rõuge või Haanja ümbrus). Samuti on see piirkond ajalooliselt seotud metsavendadega. Paljud vanad punkrikohad on tänapäeval tähistatud ja leitavad vaid täpse kaarditööga. Need asuvad sageli raskesti ligipääsetavates kohtades, pakkudes füüsilist väljakutset ja ajaloolist haridust.
Lääne-Eesti ja saared
Siin on märksõnaks rannaniidud ja laiud. Suur kaart näitab ära madalad merealad, kus on võimalik teatud ajal jalgsi ühelt laiult teisele matkata. See on unikaalne elamus, kuid nõuab kindlasti eeltööd ja veetaseme jälgimist. Samuti peidavad Hiiumaa ja Saaremaa metsad endas vanu militaarrajatisi Esimesest ja Teisest maailmasõjast, mis on tihti vaid aimatavad jooned maastikul.
Varustus ja ettevalmistus kaardimatkaks
Kui plaanite minna avastama kohti, mis pole tähistatud ametlike matkaradadena, on ettevalmistus kriitilise tähtsusega. Eksimine on lihtne, eriti suurtes metsamassiivides või soodes.
- Kompass ja paberkaart: Nutitelefon on mugav, kuid aku võib tühjeneda ja levi kaduda. Vana hea paberkaart ja kompass (ning oskus neid kasutada) on teie elukindlustus.
- Korralikud jalanõud: Väljaspool laudteid on maapind ebatasane, märg ja kohati läbipääsmatu. Veekindlad matkasaapad on kohustuslikud.
- Vesi ja toit: Arvestage, et metsikul maastikul liikumine on aeglasem ja energiamahukam kui siledal teel. Võtke kaasa rohkem vett, kui arvate vajavat.
- Laetud akupank: Kui kasutate digitaalseid kaarte, kulub telefoni aku kiiresti, eriti kui GPS töötab pidevalt ja levi on nõrk.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas ma võin Eestis igal pool matkata ja telkida?
Eestis kehtib igaüheõigus, mis lubab liikuda eramaal (kui see pole piiratud aiaga või tähistatud sildiga) päikesetõusust loojanguni. Telkimine ja lõkke tegemine eramaal on lubatud vaid maaomaniku loal. Riigimetsas (RMK aladel) on telkimine ja liikumine vabam, kuid lõket tohib teha vaid selleks ettenähtud kohtades.
Milline kaardirakendus on Eesti metsades kõige täpsem?
Kõige detailsemad on Maa-ameti kaardid (kättesaadavad veebis ja erinevates äppides, mis kasutavad Maa-ameti andmeid). Matkajate seas on populaarne ka “Loodusega koos” äpp (RMK rajad) ning OruxMaps või sarnased rakendused, kuhu saab laadida offline topograafilisi kaarte.
Kas metsloomad on ohtlikud?
Eesti metsades elab karusid, hunte ja ilveseid, kuid nad on väga inimpelglikud. Tõenäosus nendega kohtuda on kaduvväike. Suurim oht on tegelikult puugid, seega tasub kanda heledaid riideid ja kasutada putukatõrjevahendit. Rästikuid võib kohata kivistel ja päikesepaistelistel aladel – vaadake lihtsalt jalgade ette.
Mida teha, kui ma ära eksin?
Säilitage rahu. Kui teil on nutitelefon, proovige määrata oma asukoht GPS-i abil. Kui levi puudub, liikuge ühes kindlas suunas (kasutades päikest või kompassi), kuni jõuate suurema tee, elektriliini või veekoguni. Eestis ei ole metsad lõputud ning varem või hiljem jõuate tsivilisatsioonini. Helistage 112, kui olukord tundub lootusetu või pimedus saabub.
Hooajalisus loob uued kaardid
Üks põnevamaid aspekte kodumaa avastamisel on see, et sama kaart ja sama piirkond pakuvad eri aastaaegadel täiesti erinevaid elamusi. Koht, mis suvel on läbimatu soo või tihe võsa, võib talvel külmunud pinnasega muutuda ideaalseks matkarajaks. Kevadine suurvesi võib muuta väikesed ojad mäslevateks jõgedeks, luues ajutisi, kuid suurejoonelisi vaatepilte, mida suvel ei kohta. Sügisvärvid aga toovad esile lehtmetsade mustrid, mida roheluses ei märka.
Seega, ärge pange kaarti käest ka siis, kui olete mingit piirkonda juba külastanud. Vaadake seda uue pilguga, planeerige retk teisel aastaajal ja võite kindel olla, et Eesti loodus suudab teid taas üllatada. Suur Eesti kaart ei ole lihtsalt paberitükk või fail ekraanil – see on kutse seiklusele, mis ootab teid otse koduukse taga.
