Kui küsida keskmiselt eestlaselt, mitu saart meie väikese riigi rannikumeres ja siseveekogudes asub, kõlab vastuseks sageli number, mida õpetati koolis aastakümneid tagasi. Pikka aega teadsime, et Eestis on 1521 saart. See oli fakt, mida trükiti entsüklopeediatesse ja turismibrošüüridesse ning milles keegi ei kahelnud. Ometi on geograafia ja kartograafia elavad teadused ning tehnoloogia areng on toonud meile hoopis uued andmed. Tänaseks on selge, et meie saarte arv on oluliselt suurem, ületades maagilise 2000 piiri. See avastus ei ole mitte ainult statistiline korrigeerimine, vaid muudab põhimõtteliselt seda, kuidas me Eestit kui mereriiki tajume. Kuid millest selline järsk hüpe numbrites tuleneb ja mis teeb ühest veest välja ulatuvast maatükist üldse ametliku saare?
Müüt 1521 saarest ja uus reaalsus
Aastaid ringles ametlikes allikates number 1521. See loendus pärines Nõukogude ajast ning põhines tollastel, tänapäeva mõistes üsna ebatäpsetel kaartidel ja mõõtmismeetoditel. Tol ajal ei olnud kasutusel täpseid aerolaserskaneerimise seadmeid ega satelliitpilte, mis suudaksid eristada püsivat saart ajutisest liivastest madalikust. Lisaks oli rannikuala paljudes kohtades suletud tsoon, mis raskendas füüsilist inventuuri.
Murdepunkt saabus 2015. aastal, mil Maa-amet viis läbi põhjaliku inventuuri, kasutades moodsat tehnoloogiat ja uuendatud Eesti Topograafia Andmekogu (ETAK). Selle uuringu tulemusena selgus üllatav tõde: Eestis on tegelikult 2222 meresaart. Kui siia lisada veel suuremate siseveekogude (nagu Peipsi järv ja Võrtsjärv) saared, on koguarv veelgi suurem, ulatudes 2355 saareni. See muutus ei tähenda, et saared oleksid üleöö merest kerkinud, vaid pigem seda, et meie võimekus ümbritsevat keskkonda kaardistada on muutunud kordades täpsemaks.
Mis teeb maatükist saare?
Selleks, et mõista saarte suurt arvu, tuleb esmalt defineerida, mida loetakse saareks. Iga veest välja ulatuv kivi ei kvalifitseeru veel saareks. Maa-ameti metoodika kohaselt loetakse saareks maismaaosa, mida ümbritseb igast küljest vesi ja mis vastab teatud kriteeriumidele:
- Pindala: Saare minimaalne pindala peab olema vähemalt 100 ruutmeetrit. See välistab üksikud suured rändrahnud ja väga väikesed kivihunnikud.
- Püsivus: Saar peab olema püsiv, mis tähendab, et see ei tohi kaduda kõrgema veeseisu korral ega olla pelgalt ajutine liivasaar, mille torm järgmisel nädalal minema pühib.
- Taimestik: Sageli on üheks indikaatoriks püsiva taimestiku olemasolu, mis viitab sellele, et maatükk on olnud vee peal piisavalt kaua.
Huvitav on märkida, et eesti keeles on saarte ja laidude kirjeldamiseks väga rikkalik sõnavara. Meil on saared, mis on reeglina suured ja metsased; laiud, mis on väiksemad, sageli rohtunud ja madalad; rahud, mis on kivised ja lindudele sobivad pesitsuspaigad; ning karid, mis on piklikud kivised moodustised. Uus loendus võttis arvesse kõiki neid vorme, eeldusel et need vastasid pindala ja püsivuse nõuetele.
Maakerge ja muutuv rannajoon
Eesti rannik on geoloogiliselt äärmiselt dünaamiline piirkond. Üks peamisi põhjuseid, miks saarte arv ja kuju ajas muutuvad, on jääajajärgne maakerge. Lääne- ja Põhja-Eestis kerkib maapind jätkuvalt umbes 2–3 millimeetrit aastas. See võib tunduda tühise numbrina, kuid sajandite ja aastatuhandete lõikes on sel tohutu mõju.
Maakerke tagajärjel toimuvad järgmised protsessid:
- Uute saarte teke: Madalikud ja karid kerkivad aeglaselt veepinnast kõrgemale, moodustades uusi saari.
- Saarte liitumine: Lähestikku asuvad väikesaared võivad aja jooksul kokku kasvada, moodustades ühe suurema saare.
- Liitumine mandriga: Rannikulähedased saared kasvavad kinni ja muutuvad poolsaarteks. Ajalooliselt on see juhtunud näiteks Noarootsiga, mis oli kunagi saarte rühm, kuid on nüüd kindlalt mandri osa.
Seega on Eesti saarte arv pidevas muutumises. Kui tehnoloogia täpsustab olemasolevaid andmeid, siis loodus ise “toodab” juurde uut maismaad, samal ajal kui vanad saared kaotavad oma iseseisvuse mandriga ühinedes.
Suured saared vs väikesed laiud
Kuigi number 2222 kõlab uhkelt, moodustavad suurema osa Eesti saarte kogupindalast vaid käputäis hiiglasi. Saaremaa ja Hiiumaa on Läänemere mastaabis arvestatava suurusega saared, omades keerukat infrastruktuuri, linnu ja püsivat majandust. Nende kõrval on olulised veel Muhu ja Vormsi. Need neli saart moodustavad lõviosa kogu saarte pindalast.
Ülejäänud tuhanded saared on valdavalt väikesed, asustamata ja loodusliku ilmega. Paljud neist on riikliku kaitse all, olles elupaigaks merikotkastele, hüljestele ja haruldastele taimeliikidele. Väikesaared mängivad kriitilist rolli Läänemere ökosüsteemis, pakkudes puhkepaika rändlindudele ja kudemisalasid kaladele.
Püsiasustus on vaid vähestel saartel. Kui ametlikult loetakse püsiasustusega saarteks umbes 20 ringis saari (näiteks Kihnu, Ruhnu, Prangli, Abruka, Vilsandi), siis suvel see number kasvab, kui suvilad ja turismitalud väikesaartel ellu ärkavad. Elu väikesaarel nõuab erilist vastupidavust ja logistilist planeerimist, mistõttu püsielanike arv paljudel väikesaartel pigem kahaneb või püsib stabiilne tänu entusiasmile.
Eesti positsioon naabritega võrreldes
Kuidas paistab Eesti saarte arv välja võrdluses meie naabritega? Siin on pilt kontrastne. Meie põhjanaaber Soome on tuntud oma tohutu saarestiku poolest – seal loendatakse saari kümnetes tuhandetes (hinnanguliselt üle 70 000, sõltuvalt definitsioonist isegi rohkem). Rootsi rannik on samuti äärmiselt liigestatud ja saarterohke.
Samas on meie lõunanaaber Läti saarte poolest väga vaene. Lätil on vaid üksikud meresaared, mis on pigem väikesed ja liivased. Seega on Eesti oma 2222 saarega unikaalses vahepositsioonis – meil on selgelt väljakujunenud saarestikukultuur ja mereline identiteet, mis eristab meid Lätist ja Leedust, kuid me ei ulatu mahtudelt Skandinaavia “kiviste aedadeni”. See annab Eestile Baltikumis erilise staatuse kui tõelise mereriigi, kus saared on osa rahvuslikust uhkusest.
Korduma kippuvad küsimused Eesti saarte kohta
Saarte teema tekitab alati palju elevust ja küsimusi. Siin on vastused levinumatele küsimustele, mis aitavad paremini mõista meie saarestiku olemust.
Mitu saart on Eestis kõige värskemate andmete järgi?
Kõige tsiteeritum ja ametlikum number, mis pärineb Maa-ameti 2015. aasta inventuurist, on 2222 meresaart. Kui arvestada juurde ka siseveekogude saared (järvedes ja jõgedes), on see number suurem, ulatudes 2355-ni.
Millised on Eesti viis suurimat saart?
Suuruse järjekorras on viis suurimat saart:
- Saaremaa (2673 km²)
- Hiiumaa (989 km²)
- Muhu (198 km²)
- Vormsi (93 km²)
- Kassari (19 km²) – kuigi Kassari on tammidega ühendatud Hiiumaaga, käsitletakse seda geograafiliselt ja kultuuriliselt sageli eraldi üksusena, kuid rangelt võttes on suuruselt viies eraldiseisev saar Naissaar (18,6 km²).
Kas kõik 2222 saart on külastatavad?
Ei, kõik saared ei ole vabalt külastatavad. Paljud väikesaared asuvad rangetes looduskaitsetsoonides (näiteks linnukaitsealad), kus kehtib liikumiskeeld teatud perioodidel (pesitsusajal) või aastaringselt. Lisaks on mõned saared eraomandis.
Miks saarte arv erinevates allikates erineb?
Erinevused tulenevad metoodikast. Mõned allikad loevad saarteks ka väiksemaid kui 100 m² maalappe, teised kasutavad vanu andmeid. Samuti mõjutab loendust veetase – madala veeseisuga võib ajutiselt nähtavale ilmuda sadu uusi “saarekesi”, mis pole püsivad.
Milline on kõige kaugem Eesti saar?
Kõige kaugem püsiasustusega saar on Ruhnu, mis asub Liivi lahe keskel, mandrist ja teistest saartest isoleerituna. See eraldatus on säilitanud seal unikaalse kultuuripärandi ja elustiili.
Looduskaitse ja turismi tasakaal
Suurenenud teadlikkus saarte arvust on kasvatanud ka huvi väikesaarte turismi vastu. Süstamatkad laidude vahel ja purjetamine on muutumas üha populaarsemaks. See toob aga kaasa vajaduse leida tasakaal inimtegevuse ja õrna looduskeskkonna vahel. Eesti väikesaared on sageli viimased pelgupaigad liikidele, kes ei talu inimmüra ega häirimist.
Riiklik looduskaitsepoliitika püüab suunata turismi kindlatesse piirkondadesse, jättes suure osa väikesaartest puutumatuks loodusreservaadiks. Külastajatele kehtib reegel: imetle, aga ära jäta jälgi. See on eriti oluline lindude pesitsusperioodil kevadel ja suve alguses, mil isegi heatahtlik uudishimu võib hävitada terve koloonia järelkasvu. Teadlik loodusturism on võtmesõna, mis võimaldab meil nautida seda rikkust, mida 2222 saart pakuvad, ilma seda kahjustamata.
Tulevikuprognoosid ja rannajoone muutumine
Vaadates tulevikku, on selge, et Eesti kaart ei jää muutumatuks. Geoloogilised mudelid näitavad, et maapinna kerkimine jätkub veel tuhandeid aastaid, kompenseerides jääajal maakoorele avaldatud survet. See tähendab, et Lääne-Eesti saarestik tiheneb veelgi. Väinameri muutub madalamaks ja saarterohkemaks, kuni kauges tulevikus võivad Hiiumaa ja Saaremaa mandriga ühineda, muutes Läänemere praegust kuju tundmatuseni.
Teisalt mõjutab saari globaalne kliimamuutus ja maailmamere taseme tõus. See on protsess, mis töötab maakerkele vastupidises suunas. Kui merevee tase tõuseb kiiremini kui maapind kerkib, võivad paljud madalad laiud ja karid taas vee alla kaduda. Seega on number 2222 vaid hetkeseis ajateljel – fikseeritud kaader pikast ja aeglasest filmist, mida loodus meie rannikul mängib. Meie ülesanne on hoida ja väärtustada seda mitmekesisust täna, olles uhked oma staatuse üle rikka saarestikuga mereriigina.
