Paljude eestlaste kodus leidub raamaturiiuli aukohal see ikooniline, sageli kuldsete tähtedega kaunistatud ja luitunud kaantega teos – Friedrich Reinhold Kreutzwaldi koostatud “Eesti rahva ennemuistsed jutud”. Enamasti seostub see raamat meile lapsepõlvega, mil vanaema seda unejutuks luges või kui koolis tuli kohustusliku kirjanduse raames tutvuda Reinuvader Rebase või Põhja konnaga. Lapsepõlvemälestused on tihti segatud aukartuse ja isegi hirmuga, sest Günther Reindorffi detailsed ja sünged illustratsioonid ning juttude kohati brutaalne sisu ei ole alati ninnunännutavalt lapsesõbralikud. Ometi on tegemist teosega, mis avaneb täies hiilguses ja sügavuses alles siis, kui võtame selle kätte täiskasvanuna, elukogenuna ja analüüsivõimelisena. See ei ole pelgalt muinasjutukogu, vaid eestlaseks olemise tüvitekst, psühholoogiline rännak ja ajalooline dokument üheskoos.
Täiskasvanuna uuesti lugemine pakub hoopis teistsugust elamust kui koolilapsena sisu kokkuvõtteks materjali otsimine. Me hakkame märkama ridade vahele peidetud sotsiaalset kriitikat, inimloomuse keerukust ja meie esivanemate maailmapilti, mis on üllatavalt pragmaatiline ja kohati isegi küüniline. See on võimalus taaskohtuda oma kultuuriliste juurtega viisil, mis pakub intellektuaalset pinget ja emotsionaalset äratundmisrõõmu. Järgnevalt vaatleme süvitsi põhjuseid, miks see raamat väärib kohta sinu öökapil ka täna, aastaid pärast viimast koolikella.
Sotsiaalne kriitika ja ajalooline kontekst
Lapsena lugedes haarab meid eelkõige fantaasiamaailm – rääkivad loomad, nõiutud printsessid ja kangelaslikud vägiteod. Täiskasvanuna tekstile lähenedes torkab aga esimesena silma terav sotsiaalne alltekst. Kreutzwaldi jutud ei sündinud vaakumis; need peegeldavad 19. sajandi (ja varasemate aegade) Eesti külaühiskonna reaalsust, kus valitsesid pärisorjus, vaesus ja saksast mõisnike ülemvõim.
Täiskasvanud lugeja märkab, et paljud “koletised” või “kurjad jõud” on tegelikult allegooriad rõhujatele. Vanapagan ei ole alati teoloogiline saatan, vaid sageli rumal ja rikas peremees, keda kaval sulane (või Rehepapp) ninapidi veab. Need lood õpetasid talurahvale ellujäämisstrateegiaid: kui jõuga ei saa, siis tuleb kasutada nõu ja kavalust.
- Kavalus kui ellujäämisvahend: Erinevalt Lääne-Euroopa rüütliromaanidest, kus au ja sirgjoonelisus on kesksel kohal, on Eesti muinasjuttude kangelane sageli see, kes oskab olukorraga kohaneda, luisata ja vajadusel ka veidi petta, et oma nahka päästa.
- Hierarhia pilkamine: Lood, kus vaeslapsest saab kuningas või karjusest tark mees, pakkusid esivanematele psühholoogilist lohutust ja lootust, et sotsiaalne mobiilsus on (vähemalt muinasjutus) võimalik.
Psühholoogilised arhetüübid ja inimloomuse varjuküljed
Carl Gustav Jungi psühhoanalüütiline käsitlus on näidanud, et muinasjutud on kollektiivse alateadvuse peegeldused. “Eesti rahva ennemuistsed jutud” on pungil arhetüüpidest, mis kõnetavad täiskasvanut sügavamal tasandil kui last. Laps näeb koletist, täiskasvanu näeb “Varju” – seda osa iseendast või ühiskonnast, mida me ei taha tunnistada, kuid millega tuleb silmitsi seista.
Lood nagu “Põhja konn” või erinevad libahundilood räägivad inimese seesmisest võitlusest loomalike instinktide ja tsiviliseeritud käitumise vahel. Täiskasvanuna loeme välja hoiatusi ahnuse, kadeduse ja viha hävitava jõu kohta. Näiteks lood vaeslapsest ja peretütrest ei ole lihtsalt lood heast ja kurjast, vaid illustreerivad nartsissismi ja empaatia puudumise tagajärgi perekonnasüsteemis.
Samuti on huvitav jälgida naistegelaste rolli. Kuigi pealiskaudsel vaatlusel võivad nad tunduda passiivsed, on paljudes juttudes just naised need, kes annavad meeskangelasele vajalikud maagilised esemed või õpetussõnad (nt “Tark mees taskus”). See viitab iidsele, matriarhaalsele tarkusele, mis on juttudes säilinud.
Keel ja stiil – kaduva rikkuse avastamine
Üks suurimaid naudinguid, mida Kreutzwaldi tekstide ülelugemine pakub, on keeleline rännak. Tänapäeva eesti keel on kiire, lühendatud ja inglise keelest mõjutatud. “Ennemuistsed jutud” on aga kirja pandud ajal, mil eesti kirjakeel oli alles kujunemisjärgus, kuid rahvakeel oli äärmiselt rikas ja kujundlik.
Täiskasvanud lugeja suudab hinnata arhailist lauseehitust ja sõnavara, mis on tänapäevaks unustusehõlma vajunud. See on suurepärane viis oma sõnavara rikastamiseks ja keeletunnetuse parandamiseks. Väljendid on mahlakad, kirjeldused loodusest ja inimestest on detailsed ja poeetilised. Lugedes ei tarbi me lihtsalt infot, vaid naudime keelt kui kunstivormi.
- Vanad sõnad: Tekstist leiab sõnu, mis tähistavad ammu kadunud tööriistu, kombeid või nähtusi, aidates meil mõista etnograafilist tausta.
- Kujundlikkus: Vanasõnad ja kõnekäänud on põimitud teksti loomulikul viisil, mitte lisatud kunstlikult. See näitab, kuidas meie esivanemad maailma mõtestasid.
- Rütm: Juttudel on eriline, jutustav rütm, mis rahustab ja viib lugeja justkui meditatiivsesse seisundisse – see on suurepärane vastumürk tänapäeva katkendlikule sotsiaalmeedia sirvimisele.
Erinevus Disney maailmast
Me oleme harjunud lääneliku, sageli Disney poolt “sanitaarseks” muudetud muinasjutumaailmaga, kus printsessid laulavad ja lõpp on alati õnnelik ning moraalne. Eesti muinasjutud on selles osas palju ausamad ja jõhkramad, mis teebki nad täiskasvanule huvitavaks.
Eesti juttudes ei võida alati kõige vooruslikum. Mõnikord võidab see, kes on kõige kavalam või isegi jultunum. Surm, vägivald ja ebaõiglus on neis juttudes presenteeritud elu loomuliku osana, mitte millegina, mida peaks laste eest peitma. See “põhjamaise noir’i” eelkäija pakub täiskasvanule äratundmist – elu ei ole alati õiglane ja happy end ei ole garanteeritud, kuid vaprus ja nutikus on sellegipoolest väärtused omaette.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas “Eesti rahva ennemuistsed jutud” on lastele liiga hirmus?
See sõltub lapsest ja vanusest. Paljud lood sisaldavad vägivalda, surma ja hirmutavaid tegelasi (nt inimsööjad, Vanapagan). Täiskasvanu pilgu läbi on need sümboolsed, kuid väiksemale lapsele võivad need tekitada painajaid. Soovitatav on lugeda neid lugusid koos lapsega ja vajadusel sisu selgitada või valida algatuseks leebemad lood (nt loomamuinasjutud).
Millist väljaannet tasuks lugeda?
Kõige autentsema elamuse saab kahtlemata väljaannetest, mida kaunistavad Günther Reindorffi klassikalised illustratsioonid. Need mustvalged, äärmiselt detailsed joonistused on muutunud teksti lahutamatuks osaks ja loovad just selle “õige” atmosfääri. Siiski on olemas ka uuemaid trükke, kus keelt on veidi kaasajastatud, mis võib sobida neile, keda väga arhailine keel häirib.
Kas Kreutzwald kirjutas need lood ise või on need ehe folkloor?
See on kombinatsioon mõlemast. Kreutzwald kogus rahvapärimust, kuid ta ei olnud kaasaegses mõistes folklorist, kes paneb kirja sõna-sõnalt. Ta töötles lugusid kirjanduslikult, liitis motiive ja lisas oma didaktilist ja poeetilist puudutust. Seega on tegemist autoriloominguga rahvaluule ainetel, mis teebki sellest tervikliku kirjandusteose.
Miks on mõned lood nii sarnased Grimmide muinasjuttudega?
Muinasjutumotiivid on rahvusvahelised ja rändavad üle piiride. Paljud süžeed (nagu Tuhkatriinu-laadsed lood või lohetapjad) on levinud terves Euroopas ja kaugemalgi. Eesti eripära seisneb detailides, tegelaste iseloomudes ja kohalikus olustikus, mille Kreutzwald on meisterlikult lugudesse põiminud.
Pärandi edasikandmine ja identiteedi tugevdamine
Üks olulisemaid põhjuseid, miks võtta see raamat kätte just nüüd, on vajadus mõtestada oma identiteeti globaliseeruvas maailmas. Me tarbime igapäevaselt Ameerika filme, loeme tõlkekirjandust ja suhtleme inglise keeles. “Eesti rahva ennemuistsed jutud” on ankur, mis hoiab meid kinni meie omakultuuris.
Lugedes neid lugusid uuesti, saame me paremini aru, miks eestlane on selline, nagu ta on – miks me hindame privaatsust, miks me oleme skeptilised võõra suhtes, miks meil on loodusega eriline side ja miks me hindame “talupojatarkust”. See raamat on otsekui koodivõti eestlase hingeelu mõistmiseks. Kui me ise neid lugusid ei tea ega mäleta, ei suuda me neid ka järgmistele põlvedele edasi anda.
Lisaks on see suurepärane võimalus võrdlevaks analüüsiks. Kuidas erineb “Kullaketrajad” tänapäevastest edulugudest? Mida räägib “Vaeslapse käsikivi” meile leinast ja traumast toimetulekust võrreldes moodsa psühholoogiaga? Need tekstid on üllatavalt kaasaegsed, kui oskame vaadata pealispinnast sügavamale. Seega, pühkige tolm sellelt väärikalt köitelt või laenutage see raamatukogust – teid ootab ees kohtumine vanade tuttavatega, kes on vahepealsete aastatega muutunud palju targemaks ja mitmekülgsemaks, täpselt nagu te isegi.
