Kas on midagi paremat kui tulla jahedal ja tuulisel päeval koju ning tunda köögist levivat tuttavat ja lohutavat aroomi? Frikadellisupp on paljudele meist lapsepõlve lemmiktoit, mis toob meelde vanaema köögi ja pühapäevased lõunasöögid. See on roog, mis ühendab endas lihtsuse, toiteväärtuse ja suurepärase maitse, olles samal ajal üks taskukohasemaid valikuid pere toidulaual. Kuid selle supi suurim võlu peitub ilmselt tema kiiruses – kui tead õigeid töövõtteid ja sul on plaan paigas, on võimalik aurav supipott lauale tõsta vähem kui poole tunniga. Järgnevas artiklis vaatame süvitsi, kuidas valmistada üks tõeliselt maitsev frikadellisupp nullist, jagame nippe kõige mahlasemate frikadellide tegemiseks ja uurime, kuidas seda klassikalist rooga põnevamaks muuta.
Miks on kodune frikadellisupp parem kui poest ostetu?
Tänapäeva kiires elutempos on ahvatlev haarata poe sügavkülmikust pakk valmis frikadelle, kuid igaüks, kes on korra proovinud isetehtud versiooni, teab, et maitsevahe on mäekõrgune. Kodune supp võimaldab teil täielikult kontrollida toidu koostist. Teate täpselt, kui palju ja millist liha on kasutatud, saate reguleerida soola kogust ning vältida tarbetuid säilitusaineid ja maitsetugevdajaid, mida poolfabrikaatides sageli leidub.
Lisaks on isetehtud frikadellisupp suurepärane viis kaasata lapsi toiduvalmistamisse. Frikadellide veeretamine on lastele lõbus tegevus, mis arendab käelist osavust ja tekitab huvi toidu vastu. Kui lapsed on ise aidanud palle vormida, söövad nad suppi hiljem palju suurema isuga. Kodune teguviis annab ka vabaduse eksperimenteerida maitsetega – lisada hakklihamassi sisse erinevaid ürte, küüslauku või isegi riivitud juustu, mida poetoote puhul teha ei saa.
Tooraine valik: Millest algab täiuslik leem?
Hea supi aluseks on alati kvaliteetne tooraine. Kuigi frikadellisupp on olemuselt lihtne talupojatoit, määrab lõpptulemuse koostisosade värskus.
Hakkliha valimine
Kõige mahlasemad frikadellid valmivad tavaliselt koduse hakkliha segust, mis koosneb pooles ulatuses sealihast ja pooles ulatuses veiselihast. Sealiha annab mahlakust ja pehmust, veiseliha aga sügavamat maitset ja struktuuri. Kui eelistate lahjemat varianti, võite kasutada kana- või kalkunihakkliha, kuid sel juhul tuleks massi sisse lisada veidi rohkem maitseaineid või riivsaia, et tulemus ei jääks liiga kuiv.
Köögiviljad ja puljong
Supipõhja maitse sõltub suuresti puljongist. Ideaalne on kasutada omakeedetud kontpuljongit, kuid argiõhtul on täiesti vastuvõetav kasutada ka kvaliteetset puljongikontsentraati või -kuubikut (eelistatavalt ökoloogilist ja vähese soolasisaldusega). Köögiviljadest on klassikalisteks valikuteks porgand, kartul ja sibul. Porgand annab supile kauni kuldse värvuse ja kergelt magusa nüansi, kartul aga toidab ja muudab supi tummisemaks. Ärge unustage ka värsket maitserohelist – till ja petersell on frikadellisupi lahutamatud kaaslased.
Ettevalmistus ja frikadellide saladus
Enne kui asume keetma, on oluline valmistada ette frikadellide segu. Paljud kodukokad teevad selle vea, et segavad hakkliha vaid soola ja pipraga, kuid tulemuseks võivad olla liiga tihedad ja kummised pallikesed.
Siin on nimekiri komponentidest, mida läheb vaja parimate frikadellide jaoks:
- 500 g segahakkliha (siga/veis)
- 1 keskmine sibul (väga peeneks hakitud või riivitud)
- 1 muna (seob massi)
- 2-3 supilusikatäit riivsaia või mannat (annab õhulisust)
- Pool teelusikatäit soola
- Värskelt jahvatatud musta pipart
- Soovi korral veidi riivitud muskaatpähklit
Sega kõik koostisosad kausis ühtlaseks massiks. Oluline on mitte segada liiga kaua – liigne sõtkumine muudab valgukiud tihedaks ja frikadellid võivad muutuda kõvaks. Laske segul umbes 5–10 minutit seista, et riivsai või manna saaks paisuda. Seejärel niisutage käed külma veega ja vormige väikesed, umbes sarapuupähkli suurused pallikesed. Külm vesi aitab vältida hakkliha kleepumist käte külge ja tagab siledama pinna.
Samm-sammuline retsepti juhend
Nüüd, kui ettevalmistused on tehtud, on aeg asuda supi keetmise juurde. See protsess on loogiline ja kiire.
- Vee ja köögiviljade ettevalmistus: Pange potti umbes 2 liitrit vett või puljongit ja laske see keema tõusta. Samal ajal, kui vesi soojeneb, koorige ja tükeldage kartulid (umbes 4-5 keskmist) kuubikuteks ning porgandid (2 tk) ratasteks või poolratasteks.
- Porgandi ja sibula kuumutamine (valikuline): Rikkalikuma maitse saamiseks võite tükeldatud sibula ja porgandi eelnevalt pannil väheses võis kergelt läbi praadida. See avab porgandi magususe ja karamelliseerib sibula, andes supile kuldsema värvi. Kui soovite tervislikumat või kiiremat varianti, võite selle sammu vahele jätta.
- Köögiviljade keetmine: Lisage keevale puljongile esmalt porgandid (kui te neid ei praadinud), kuna need vajavad veidi pikemat keemisaega. Umbes 5 minuti pärast lisage kartulikuubikud. Lisage ka loorberileht ja mõned terapiprad.
- Frikadellide lisamine: Kui köögiviljad on poolpehmed (umbes 5-7 minutit pärast kartuli lisamist), on aeg lisada frikadellid. Tõstke need ükshaaval ettevaatlikult keevasse suppi. Ärge segage kohe, et nad ei laguneks – oodake, kuni valgud kalgenduvad.
- Lõppviimistlus: Frikadellid on valmis, kui nad tõusevad pinnale ja on seal keenud paar minutit. Tavaliselt võtab see aega umbes 5–7 minutit. Maitske leent ja lisage vajadusel soola või pipart. Kõige lõpuks lisage potti ohtralt hakitud värsket tilli, peterselli ja rohelist sibulat. Keerake kuumus kinni ja laske supil kaane all veel paar minutit “tõmmata”.
Kuidas muuta suppi veelgi toitvamaks ja põnevamaks?
Kuigi klassikaline retsept on ajatu, on frikadellisupp äärmiselt tänuväärne põhi eksperimenteerimiseks. Kui soovite suppi muuta toekamaks roaks, mis täidaks kõhtu pikemaks ajaks, võite lisada erinevaid teravilju või pastatooteid.
Väga populaarne on lisada supile peotäis riisi või peenikesi nuudleid. Riis tuleks lisada potti koos porganditega, kuna selle keemisaeg on pikem. Nuudlid või väikesed “tähekese” makaronid lisatakse aga tavaliselt koos frikadellidega või isegi veidi hiljem, et need liialt pehmeks ei keeks.
Talvisel ajal on suurepäraseks lisandiks ka klimbid. Jahu-muna-piima segust valmistatud klimbid muudavad supi tõeliselt rammusaks talutoiduks. Samuti võib supi sisse poetada külmutatud köögiviljade segu – herned, mais ja lillkapsas toovad supi sisse värvi ja vitamiine ning meeldivad eriti lastele. Vürtsikama elamuse saamiseks võib hakklihamassi sisse segada veidi tšillit või lisada leeme sisse pressitud küüslauku vahetult enne serveerimist.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Frikadellisupi valmistamine võib tunduda lihtne, kuid siiski tekib kodukokkadel tihti küsimusi, kuidas saavutada see “õige” tulemus.
Miks mu frikadellid keetes laiali lagunevad?
Tavaliselt on põhjuseks sideaine puudumine. Veenduge, et lisasite hakklihamassile muna. Samuti võib põhjuseks olla liiga äge keemine frikadellide lisamise hetkel. Vesi peaks küll keema, kuid mitte liiga agressiivselt mullitama.
Kas ma võin frikadelle ette valmistada ja külmutada?
Jah, absoluutselt! See on suurepärane ajasäästu nipp. Võite veeretada valmis suurema koguse palle, laduda need lõikelauale ja panna sügavkülma. Kui pallid on külmunud, võite need panna karpi või kotti. Supi tegemisel võite külmunud frikadellid otse keevasse vette visata, arvestades lihtsalt paari lisaminutiga keemisajal.
Kuidas saada selge puljong?
Hägune puljong tekib sageli siis, kui hakklihast eraldub liiga palju valku (vahtu) või kui tärkliserikkad kartulid keevad liiga pudruks. Vahu vältimiseks riisuge see lusikaga ära kohe, kui frikadellid keema tõusevad. Selgema supi saamiseks loputage kartulikuubikuid enne potti panemist külma vee all, et eemaldada lahtine tärklis.
Miks jäävad frikadellid vahel liiga kõvaks?
Kõvad frikadellid viitavad tavaliselt sellele, et hakkliha oli liiga rasvavaene (näiteks ainult veiseliha) või segasite massi liiga kaua ja tihedaks. Kasutage seguhakkliha ja lisage veidi riivsaia või mannat, mis aitab niiskust siduda ja hoiab tekstuuri õhulisena.
Kas frikadelle peab enne supi sisse panemist praadima?
Klassikalise Eesti frikadellisupi puhul ei praeta frikadelle eelnevalt, vaid keedetakse otse leemes. See tagab pehmema tekstuuri ja puhtama puljongimaitse. Küll aga võib neid soovi korral kergelt ahjus küpsetada või pannil pruunistada, kui eelistate tugevama tekstuuriga ja “lihasema” maitsega suppi, kuid see muudab supi iseloomu.
Serveerimine – väikesed detailid loevad
Kui supp on valmis ja köök on täitunud imeliste lõhnadega, on aeg roog serveerida. Frikadellisupp maitseb kõige paremini tulikuumalt sügavast kausist. Eesti köögikultuuris on peaaegu kohustuslikuks lisandiks hapukoor. Lusikatäis jahedat ja rammusat hapukoort kuuma supi peal mitte ainult ei jahuta seda söömiseks sobiva temperatuurini, vaid lisab leemele kreemisust ja seob maitsed tervikuks.
Kõrvale sobib suurepäraselt viil värsket musta leiba või, kui soovite eriti pidulikku elamust, siis ahjusoe ürdivõiga sai. Ärge koonerdage maitserohelisega – värske tilli ja rohelise sibula puistamine otse taldrikusse annab supile värskuse, mida keetmisel lisatud ürdid enam pakkuda ei suuda. Kui tegemist on järgmise päeva lõunasöögiga, märkate kindlasti, et supp on seistes veelgi maitsvamaks läinud, kuna maitsed on ühtlustunud ja frikadellid on endasse imenud puljongi headust. See on roog, mis hoolitseb teie pere eest, pakkudes soojust ja energiat igal aastaajal.
