Iga eestlase südames on eriline koht riigihümnil, mis kõlab kõige pidulikumatel hetkedel – olgu selleks vabariigi aastapäeva paraad, laulupeo avamine või meie sportlaste kuldsed hetked olümpiamängudel. See ülev tunne, kui esimene takt orkestri esituses kõlab ning tuhanded inimesed üheskoos hinge tõmbavad, on kirjeldamatu. Kuid vaatamata sellele sügavale emotsionaalsele sidemele, on üsna levinud olukord, kus lauluväljakul või teleri ees seistes muutub laulmine pärast teist salmi ebakindlamaks. Kas sina kuulud nende hulka, kes teavad peast kõiki kolme salmi, või kipuvad sõnad just kolmanda salmi ajal meelest minema? Selles artiklis vaatame süvitsi Eesti hümni ajalugu, selle tähendust ning toome teieni täispikad sõnad koos selgitustega, et järgmisel korral kõlaks laul uhkelt lõpuni välja.
Eesti hümni saamislugu ja ajalooline taust
Eesti Vabariigi hümn “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ei sündinud üleöö ega olnud algselt üldsegi mõeldud riigihümniks. Selle teekond eestlaste südamesse on pikk ja põnev, ulatudes tagasi 19. sajandi ärkamisaega. Meloodia autoriks on saksa päritolu soome helilooja Fredrik Pacius, kes kirjutas selle viisi 1848. aastal algselt rootsikeelsele laulule. Eestikeelsed sõnad kirjutas meloodiale meie ärkamisaja suurkuju Johann Voldemar Jannsen.
Laul kõlas esmakordselt suurele publikule esimesel üldlaulupeol 1869. aastal Tartus. Juba siis võeti see rahva poolt soojalt vastu, kuid toona oli tegemist pigem isamaalise koorilauluga kui ametliku sümboliga. Laulu populaarsus kasvas koos rahvusliku iseteadvuse tõusuga. Kui Eesti 1918. aastal iseseisvuse välja kuulutas, oli “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” juba *de facto* rahvushümni staatuses, kuigi ametlikku seadust selle kohta kohe ei vastu võetud. Ametlikult kinnitati see riigihümniks alles hiljem, kuid rahva jaoks oli valik tehtud juba ammu enne juriidilisi kinnitusi.
Nõukogude okupatsiooni ajal oli hümni laulmine ja isegi selle meloodia mängimine rangelt keelatud. See tegi laulust vastupanu sümboli. Inimesed laulsid seda salaja kodudes või usaldusväärses seltskonnas, hoides seeläbi elus lootust vabadusest. Hümni taastamine riikliku sümbolina 1990. aastate alguses oli märgiline hetk, mis tähistas ajaloolise järjepidevuse taastamist.
“Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” sõnad täispikkuses
Paljud meist on koolis õppinud hümni pähe, kuid aja jooksul võivad detailid tuhmuda. Eriti oluline on mõista sõnade sisu, sest Jannseni tekst ei ole lihtsalt luuletus, vaid vanne ja palve oma kodumaale. Siin on toodud kõik kolm salmi koos väikese sisulise analüüsiga.
Esimene salm: Armastus ja ustavus
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!
Esimene salm on kõige tuntum ja seda lauldakse alati kõige valjema häälega. See on puhas armastusavaldus. Jannsen rõhutab siin kodumaa ilu ja ainulaadsust. Fraas “ei leia mina iial teal” viitab sellele, et ükskõik kui suur ja lai on maailm, eestlase jaoks pole kusagil parem kui kodus. See salm loob emotsionaalse sideme laulja ja Eestimaa vahel, defineerides isamaad kui isikliku õnne allikat.
Teine salm: Tänu ja kuuluvustunne
Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull’ truuiks surmani,
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!
Teine salm süvendab sidet veelgi, tuues sisse perekondliku ja eksistentsiaalse mõõtme. Eestimaad ei nähta siin mitte ainult territooriumina, vaid kui emafiguuri (“mind ju sünnitand”). Siin antakse ka pühalik tõotus – jääda truuiks surmani. See on moment, kus laul muutub vandeks. Ajaloolises kontekstis, kus Eesti on pidanud oma vabaduse eest korduvalt võitlema, on see rida eriti sügava tähendusega.
Kolmas salm: Õnnistus ja kaitse
Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!
Kolmas salm on see, mis kipub kõige sagedamini ununema, ometi on see terviku seisukohalt kriitilise tähtsusega. Kui esimesed kaks salmi räägivad inimese suhtest maaga, siis kolmas salm lisab vaimse ja kaitsva dimensiooni. See on palve. Arvestades 19. sajandi kultuuriruumi, oli Jumala kaitse palumine loomulik osa elust. Tänapäeval võib seda tõlgendada ka kui üldist soovi, et meie riigil ja rahval läheks hästi, et me oleksime kaitstud ja meie ettevõtmised kannaksid vilja. Ilma kolmanda salmita jääb hümni mõte poolikuks – me lubame truudust, kuid unustame paluda kestvust ja õnnistust tulevikule.
Miks jagame meloodiat Soomega?
Üks sagedasemaid aruteluteemasid Eesti hümni ümber on selle meloodia sarnasus Soome hümniga “Maamme”. See ei ole kokkusattumus ega plagiaat. Nagu eelpool mainitud, kirjutas Fredrik Pacius viisi algselt Johan Ludvig Runebergi rootsikeelsele luuletusele “Vårt land”. See laul sai kiiresti populaarseks nii Soomes kui ka Eestis.
Kuigi noodistus on sama, on esitusviisis ja seades märgatavad erinevused:
- Tempo ja rütm: Soome hümni esitatakse tavaliselt veidi aeglasemas ja majesteetlikumas tempos, samas kui Eesti hümni seade on tihti marsilikum ja reipam.
- Harmoonia: Orkestriseaded erinevad teineteisest, mistõttu kõlab lõpptulemus treenitud kõrvale erinevalt.
- Kordused: Soome hümnis korratakse salmi lõpuosasid erinevalt kui Eesti versioonis.
See, et kahel vennasrahval on sama hümni meloodia, on maailmas üsna haruldane (sarnane näide on Suurbritannia ja Liechtensteini hümn), kuid see sümboliseerib suurepäraselt Eesti ja Soome ajaloolist ning kultuurilist lähedust.
Hümni laulmise ja kuulamise etikett
Riigihümn on üks olulisemaid riiklikke sümboleid lipu ja vapi kõrval ning selle esitamisega kaasnevad kindlad käitumisreeglid. Etiketi tundmine näitab austust nii riigi kui ka kaaskodanike vastu. Siin on peamised punktid, mida meeles pidada:
- Püstitõusmine: Hümni kõlades tõustakse alati püsti. See on universaalne austusavaldus. Mehed peavad paljastama pea (võtma ära mütsi). Erandid tehakse vaid vormikandjatele vastavalt nende teenistusmäärustikule.
- Käte asend: Eestis on tavaks seista hümni ajal sirgelt, käed kõrval. Erinevalt Ameerika Ühendriikidest, kus käsi asetatakse südamele, ei ole see Eestis ajalooliselt välja kujunenud tava, kuigi viimastel aastatel võib seda kohati näha. Kõige korrektsem ja traditsioonilisem on siiski seista “valvel” asendis, kuid pingevabalt.
- Kaasalaulmine: Hümni on ilus kaasa laulda, kuid seda tuleks teha väärikalt. Kui viisi ei pea või sõnu ei tea, on parem seista vaikides ja kuulata. Ümisemine või valede sõnadega laulmine ei ole sobilik.
- Lõpetamine: Pärast hümni lõppu ei ole kombeks plaksutada, välja arvatud väga spetsiifilistel kontsertidel, kus hümn on osa kunstilisest programmist. Riiklikel tseremooniatel valitseb pärast hümni vaikus või järgneb sellele ametlik kõne.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Hümni ümber tekib ikka ja jälle küsimusi. Siin on vastused neist kõige levinumatele.
Kas Eesti on kunagi kaalunud hümni vahetamist?
Jah, seda on arutatud. Eriti populaarne alternatiiv on olnud Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” Lydia Koidula sõnadele. See laul oli okupatsiooniajal n-ö mitteametlik hümn. Siiski on “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” jäänud ametlikuks hümniks tänu oma ajaloolisele esmusesusele ja rollile Eesti riigi sünni juures.
Kes kirjutas Eesti hümni sõnad?
Sõnade autor on Johann Voldemar Jannsen, üks Eesti ärkamisaja juhtfiguure, kes oli ka ajalehe Perno Postimees asutaja ja esimese laulupeo korraldaja.
Miks on hümnil kolm salmi?
Kolm salmi moodustavad terviku: esimene keskendub ilule ja armastusele, teine tänutundele ja truudusele ning kolmas palvele ja tulevikule. Ühe salmi ärajätmine lõhuks selle loogilise ja emotsionaalse terviku.
Kas hümni sõnu tohib muuta?
Ei, riigihümni sõnad ja viis on kinnitatud seadusega (Eesti lipu seadus ja sellega seotud aktid käsitlevad riiklikke sümboleid). Sõnade omavoliline muutmine ametlikul esitamisel on keelatud ja lugupidamatu.
Nipid, kuidas kolmas salm kindlalt meelde jätta
Et vältida piinlikku vaikust või huulte liigutamist ilma häält tegemata just hümni lõpuosas, tasub võtta hetk ja kolmas salm endale teadvustatult selgeks teha. Üks parimaid viise selleks on mõtestamine – ära õpi seda kui luuletust, vaid kui sõnumit.
Mõtle fraasile “Su üle Jumal valvaku”. See on soovi avaldamine. Kujuta ette, et soovid seda oma lähedastele ja tervele Eestile. Järgmine rida “Ta olgu sinu kaitseja” on selle mõtte laiendus. Viimased read “ja võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad sa” on positiivne vaade tulevikku. Kui seostad sõnad konkreetsete soovide ja piltidega oma peas, püsivad need palju paremini meeles kui lihtne tuupimine. Samuti aitab, kui kuulata hümni kvaliteetset salvestust (näiteks Eesti Rahvusmeeskoori esituses) ja lugeda sõnu samal ajal kaasa. Nii kinnistub tekst koos meloodiaga ning järgmisel pidupäeval saad uhkusega laulda algusest kuni viimase noodini.
