Iga eestlase südames on eriline koht meloodial, mis paneb suuremate rahvakogunemiste, spordivõistluste ja pidulike sündmuste ajal aja hetkeks seisma. Kui kõlavad esimesed taktid laulust “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, tõusevad inimesed püsti ja tunnevad seletamatut ühtekuuluvustunnet. See on rohkem kui lihtsalt laul – see on vabaduse, vastupidavuse ja rahvusliku identiteedi sümbol. Ometi, vaatamata sellele, et laulame neid ridu peast ja tunneme meloodiat unepealt, on Eesti hümni saamislugu ja selle autorite taust täis põnevaid keerdkäike, millest paljud ei pruugi teadlikud olla. See lugu ulatub kaugemale kui lihtsalt ühe helilooja ja luuletaja koostöö; see on lugu kultuurisillast üle Soome lahe, rahvuslikust ärkamisest ja poliitilistest tõmbetuultest.
Fredrik Pacius: Sakslane, kes kinkis Eestile ja Soomele hääle
Kui räägime Eesti hümni autorist, peame esmalt vaatama muusika poole. Paljudele tuleb üllatusena, et meie rahvusliku uhkuse meloodia autor ei olnudki eestlane ega isegi mitte soomlane, vaid hoopis saksa päritolu viiulivirtuoos ja helilooja Fredrik Pacius (sünninimega Friedrich Pacius). Ta sündis 1809. aastal Hamburgis, kuid saatuse tahtel ja seiklusjanu ajel jõudis ta põhjamaisesse kliimasse, kus temast sai üks mõjukamaid muusikategelasi Läänemere piirkonnas.
Pacius saabus Helsingisse 1834. aastal, olles vaid 25-aastane, ja asus tööle Helsingi Ülikooli muusikaõpetajana. Tema mõju Soome muusikaelule oli nii mastaapne, et teda nimetatakse sageli “Soome muusika isaks”. Just tema oli see, kes komponeeris 1848. aastal Johan Ludvig Runebergi luuletusele “Vårt land” (Meie maa) meloodia, mis oli mõeldud esitamiseks üliõpilaste kevadpeol. See elurõõmus ja ülev viis levis kiiresti ning muutus populaarseks mõlemal pool Soome lahte.
On märkimisväärne, et Pacius ise ei pruukinud aimatagi, et tema loodud meloodiast saab tulevikus kahe iseseisva riigi riigihümn. Tema jaoks oli tegemist saksa liedertafel-stiilis koorilauluga, mis pidi väljendama romantilist armastust kodumaa looduse ja rahva vastu. See universaalne emotsioon ongi ilmselt põhjuseks, miks meloodia kõnetas nii soomlasi kui ka eestlasi, vaatamata keelelistele ja kultuurilistele nüanssidele.
Johann Voldemar Jannsen ja sõnade sünd
Kui meloodia oli juba olemas ja rahva seas tuntust kogumas, vajas see eestikeelset sisu, mis kõnetaks just siinset maarahvast. Siin astub mängu Eesti rahvusliku liikumise suurkuju Johann Voldemar Jannsen. Just tema kirjutas meloodiale eestikeelsed sõnad, mida me täna tunneme. Oluline on märkida, et Jannseni tekst ei ole Runebergi “Vårt land” otsetõlge, vaid pigem vaba mugandus, mis on kohandatud Eesti oludele ja tunnetusele.
Jannsen kirjutas need sõnad spetsiaalselt 1869. aastal toimunud esimeseks üldlaulupeoks. Laulupidu oli eesti rahvusliku ärkamisaja kulminatsioon ja vajas sümboleid, mis ühendaksid maarahva üheks tervikuks. Laul kandis toona pealkirja “Mu isamaa, nad olid matnud” ja hiljem kinnistus algusridade järgi “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”.
Sõnade lihtsus ja siirus olid need, mis aitasid laulul kiiresti levida. Jannsen rõhutas armastust kodumaa vastu, Jumala kaitset ja ustavust surmani. Need olid väärtused, mis kõnetasid eestlast toona ja kõnetavad ka tänapäeval. Laulupeol kõlanud ühislaulmine andis sellele teosele pühaduse oreooli, mis on säilinud läbi sajandite.
Viis põnevat fakti Eesti hümni kohta
Kuigi hümni ajalugu on kooliõpikutes kirjas, leidub selle ümber mitmeid vähemtuntud seiku ja ajaloolisi kurioosumeid, mis lisavad meie riigisümbolile veelgi sügavust.
1. Eesti ja Soome ei ole ainsad, kes seda viisi jagavad
On üldteada fakt, et Eesti ja Soome hümnil on sama meloodia (kuigi arranžeeringud ja tempo võivad veidi erineda). Kuid vähesed teavad, et sama viisi kasutavad oma rahvushümnina ka liivlased. Liivi hümn “Min izāmō” (“Mu isamaa”) kõlab täpselt samale Paciuse meloodiale. See teeb sellest unikaalse muusikalise teose, mis ühendab kolme soome-ugri rahvast – eestlasi, soomlasi ja liivlasi. See on justkui hõimuvendluse muusikaline monument.
2. Algne tempo oli tunduvalt kiirem
Tänapäeval oleme harjunud kuulma hümni väga pidulikus, aeglases ja majesteetlikus tempos. Muusikateadlased on aga viidanud, et Fredrik Paciuse algne idee oli hoopis teistsugune. Algselt oli tegemist reipama ja elavama tempoga lauluga, mis meenutas pigem masurkat või reibast marsimuusikat. Aja jooksul, eriti ametliku riigihümni staatuse saavutamisel, venis tempo aeglasemaks, et rõhutada pidulikkust, kuid kohati on seda kritiseeritud kui liigset lohisevust, mis kaotab laulu algse energia.
3. Nõukogude ajal oli hümni laulmine kriminaalkuritegu
Okupatsiooniaastatel oli “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” rangelt keelatud. Selle avalik esitamine või isegi ümisemine võis kaasa tuua repressioone, sealhulgas vangistust või küüditamist. Nõukogude võim asendas selle Eesti NSV hümniga (“Jää kestma, Kalevite kange rahvas…”), mille autoriks oli Gustav Ernesaks. Iroonilisel kombel sai aga Ernesaksa teisest laulust, “Mu isamaa on minu arm”, okupatsiooni ajal mitteametlik hümn, mis hoidis rahvuslikku vaimu elus ajal, kui ametlikku hümni laulda ei tohtinud.
4. Hümni kolmas salm on tegelikult palve
Paljud inimesed laulavad hümni kolmandat salmi automaatselt, mõtlemata sügavamalt selle sisule. Erinevalt kahest esimesest salmist, mis on pöördumised isamaa poole, on kolmas salm otsene pöördumine Jumala poole: “Su üle Jumal valvaku…”. See muudab meie riigihümni struktuurilt huvitavaks kombinatsiooniks patriootlikust vandest ja vaimulikust palvest, peegeldades 19. sajandi ärkamisaja maailmapilti.
5. Katseid hümni vahetada on olnud mitmeid
Pärast iseseisvuse taastamist ja isegi enne II maailmasõda on korduvalt arutatud, kas Eestil peaks olema oma, unikaalne hümn, mis ei oleks jagatud naabritega. Kõige tõsisemalt on alternatiivina pakutud juba mainitud Gustav Ernesaksa laulu “Mu isamaa on minu arm”. See idee on leidnud poolehoidu emotsionaalsetel põhjustel, kuid on alati kõrvale jäetud traditsioonide ja ajaloolise järjepidevuse tõttu. Paciuse ja Jannseni loodud hümn oli Eesti Vabariigi sümbol 1918–1940 ja selle taastamine 1991. aastal oli märk riiklikust järjepidevusest.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Hümni teemal tekib sageli küsimusi nii kooliõpilastel kui ka väliskülalistel. Siin on vastused levinumatele päringutele.
- Miks on Eestil ja Soomel sama hümn?
See on tingitud ajaloolisest kultuurisidemest. Fredrik Pacius komponeeris viisi Runebergi tekstile, mis sai populaarseks mõlemal maal ärkamisaja alguses. Eestis kohandas Jannsen sellele eestikeelsed sõnad. Kuna mõlemad rahvad võtsid laulu omaks enne iseseisvumist, sai sellest loomulik valik riigihümniks mõlemal pool lahte. - Kas Eesti hümn on plagiaat?
Ei ole. Plagiaat tähendab autorluse varastamist. Eesti hümni puhul on tegemist teadliku laenamisega (kontrafaktuuriga), mis oli 19. sajandi koorimuusikas väga levinud praktika. Eestlased võtsid viisi omaks austusest ja armastusest, mitte soovist midagi varjata. - Millal sai “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ametlikuks hümniks?
Ametlikuks riigihümniks kinnitati see Eesti Vabariigi algusaastatel, vabadussõja järgsel perioodil (umbes 1918-1920), kuigi de facto toimis see rahvushümnina juba varem. Ametlik staatus taastati koos iseseisvusega 1991. aastal. - Kuidas käituda, kui hümni mängitakse?
Hümni ajal tõustakse alati püsti. Mehed (tsiviilis) võtavad peast mütsi. Käsi ei ole kohustuslik südamele panna, kuid see on levinud austusavaldus. Sõjaväelased annavad au vastavalt määrustikule. Oluline on seista vaikselt ja väärikalt või kaasa laulda.
Hümni esitamise traditsioonid ja etikett tänapäeval
Hümni esitamine ei ole pelgalt muusikaline number, vaid rituaal, mis nõuab teatud väärikust ja lugupidamist. Tänapäeva Eestis on välja kujunenud kindlad tavad, kuidas hümni erinevatel sündmustel käsitletakse. Riiklikel pühadel, nagu iseseisvuspäev või võidupüha, on hümni laulmine tseremoonia lahutamatu osa, mida saadab lipu heiskamine. Spordivõistlustel on hümni kuulamine hetk, mil fännid ja sportlased ühinevad, unustades hetkeks võistluspinge.
Huvitav on jälgida ka arranžeeringute arengut. Kuigi klassikaline puhkpilliorkestri või meeskoori esitus on kuldstandard, on nooremad artistid toonud hümni esitusse kaasaegsemaid, kuid siiski maitsekalt vaoshoitud noote. Siiski kehtib kirjutamata reegel, et riigihümni ei sobi muuta pop- ega rokklauluks; selle harmoonia ja tempo peavad säilitama oma ajaloolise väärikuse. Koolides ja lasteaedades õpetatakse hümni juba varakult, tagades, et ka järgmised põlvkonnad oskaksid peast kõiki kolme salmi.
Lõpetuseks on oluline meeles pidada, et hümni väärtus ei seisne ainult selle nootides või riimides, vaid selles, mida need sümboliseerivad. See on lugu väikesest rahvast, kes on suutnud säilitada oma keele ja kultuuri läbi sajandite. Iga kord, kui laulame “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, ei korda me vaid Jannseni sõnu, vaid kinnitame uuesti oma soovi olla vaba ja iseseisev rahvas omaenda maal.
