Sageli arvatakse ekslikult, et tõelise seikluse kogemiseks tuleb lennata tuhandete kilomeetrite kaugusele, ronida kõrgete mägede tippu või sukelduda troopilistesse vetesse. Tegelikkuses peidab Eestimaa endas uskumatuid looduslikke ja kultuurilisi aardeid, mis pakuvad sama suurt avastamisrõõmu, kuid jäävad tihti populaarsete turismimarsruutide varju. Meie kodumaa on täis kontrastseid maastikke alates Ida-Virumaa tööstuslikest tehismägedest kuni Lõuna-Eesti ürgsete orgudeni, pakkudes elamusi nii ajaloohuvilisele, loodusfotograafile kui ka rahu otsivale rändajale. Alljärgnevas artiklis heidame valgust paikadele, mis ei pruugi olla iga reisijuhi esikaanel, kuid mis on oma unikaalsuse ja atmosfääri poolest väärt iga läbitud kilomeetrit.
Ida-Virumaa helesinised laguunid: Aidu karjääri ümbersünd
Kui räägitakse helesinisest veest ja dramaatilistest kaljudest, meenuvad esimesena Vahemere saared. Ometi asub üks Eesti kõige sürreaalsemaid maastikke Ida-Virumaal. Aidu karjäär, endine põlevkivikaevandus, on tänaseks muutunud tõeliseks veespordi ja matkamise paradiisiks, mida paljud kohalikudki veel oma silmaga näinud pole. See on paik, kus inimtegevus ja loodus on sõlminud omapärase rahu, luues maastiku, mida sageli nimetatakse “Eesti fjordideks”.
Ala koosneb pikkadest, sirgetest ja sügavatest veesilmadest, mis tekkisid kaevanduskraavide täitumisel veega. Vesi on siin erakordselt selge ja sõltuvalt valgusest varieerub selle värvus sügavsinisest smaragdroheliseni. Parim viis Aidu avastamiseks on vee peal. Olgu selleks süstamatk, parvesõit või isegi mootorpaadiga kruiisimine – vaade veepinnalt kõrguvatele vallidele on hoopis teine kui kaldalt. Seiklushimulisemad saavad rentida kanuusid ja avastada poolenisti vee alla jäänud puid ja kivimoodustisi, mis loovad müstilise atmosfääri.
Lisaks veemõnudele pakub Aidu ka suurepäraseid võimalusi maismaal liikumiseks. Karjääri ümbritsevad kivised teed ja künklik maastik on ideaalsed off-road safarihuvilistele või ratturitele, kes ei karda füüsilist pingutust. Kuna ala on tohutu suur, tasub sinna minnes varuda aega terveks päevaks. Erinevalt populaarsetest rabadest, kus laudteed on tihti rahvast täis, võib Aidus tunda end eraldatuna, nautides vaikust ja tööstuspärandi monumentaalsust.
Lõuna-Eesti ürgne saladus: Hinni kanjon
Rõuge vallas, sügaval Lõuna-Eesti kuppelmaastiku vahel, asub geoloogiline ime, mis on Eestis ainulaadne. Hinni kanjon on ainus koht Eestis, kus devoni liivakivi paljandub kanjonilaadse oruna, mille sügavus ulatub kohati kuni 20 meetrini. See on paik, kus aeg justkui peatub ja külastaja satub otsekui “Sõrmuste isanda” filmi võtteplatsile.
Kanjoni põhjas voolab Enni oja, mis on aastatuhandete jooksul uuristanud liivakivisse sügava sängi. Matkarada kulgebki mööda oja kallast, pakkudes vaateid kõrguvatele liivakiviseintele, mis on värvunud kollakates, punakates ja valgetes toonides. Eriti lummav on kanjon kevadel ja sügisel, kui ümbritsev taimestik – lopsakad sõnajalad ja sammaldunud puutüved – loovad ereda kontrasti punaka kivimiga.
Mis teeb Hinni kanjoni eriliseks, on selle intiimsus. See ei ole avar vaade, vaid pigem suletud, kaitstud ruum, kus valgusmängud ja veevulin loovad meditatiivse meeleolu. Lisaks on kanjonil eriline akustika, mis võimendab loodushääli. Läheduses asub ka Rõuge Ööbikuorg ja vaatetorn, seega on Hinni kanjoni külastus ideaalne osa pikemast Lõuna-Eesti avastusretkest. Siiski on oluline märkida, et kanjon on looduskaitse all ning sealne liivakivi on habras – seinu ei tohi kraapida ega sinna nimesid kirjutada, et säilitada seda ilu ka tulevastele põlvedele.
Ajarännak Peipsi ääres: Varnja ja Nina küla
Peipsi järve rannik on omaette maailm, mis erineb kultuuriliselt ülejäänud Eestist märgatavalt. Kuigi “Sibulatee” on turismibrändina kogunud tuntust, piirdub paljude reisijate kogemus vaid Alatskivi lossi või Kallaste liivakivipaljandi külastamisega. Tõeline pärl peitub aga vanausuliste ridakülades, nagu Varnja, Kolkja ja eriti Nina küla, mis on Peipsi ranniku vanim kaluriküla.
Sõites läbi Varnja, märkate kohe, et majad paiknevad tihedalt üksteise kõrval, otse tänava ääres, ja peaaegu igal hoovil on kõrged sibulapeenrad. See on elav ajalugu. Siinne elu kulgeb teises rütmis. Suve lõpus on tänavad ääristatud kuldsete sibulavanikutega ja õhus on tunda suitsukala lõhna. Soovitatav on külastada kohalikke elanikke, kes avavad suviti kodukohvikuid – seal pakutav samovaritee ja sibulapirukad on maitseelamus, mida poest osta ei saa.
Liikudes edasi põhja poole, jõuate Nina külla. Sealne maastik on veidi teistsugune – küla asub neemel, mis tungib kaugele järve. Nina küla on tuntud oma omapärase tuletorni ja vana kiriku poolest, kuid veelgi enam lummab sealne vaikus ja vaated “Eesti merele”. Talvel, kui Peipsi kattub jääga, tekivad siin võimsad rüsijää vallid, mis võivad ulatuda mitme meetri kõrgusele, pakkudes fotograafidele unustamatuid kaadreid. See piirkond on tõestus sellest, et reisimine ei ole ainult kohtade nägemine, vaid ka teistsuguse kultuuri ja eluviisi tunnetamine.
Järvamaa kristallselged allikad: Norra-Oostriku
Kesk-Eesti jääb tihti transiittsooniks Tallinna ja Tartu vahel, kuid Pandivere kõrgustiku serval peidab end Eesti allikaterohkeim piirkond – Norra-Oostriku allikad. See on paik, kus maa seest voolab välja tuhandeid liitreid ülipuhast ja aastaringselt jahedat vett, luues unikaalseid veemaastikke.
Üks piirkonna tuntumaid objekte on Sopa allikas, mis on Eesti sügavaim. Vaatamata oma 4,8 meetri sügavusele on vesi nii selge, et põhi paistab kätte nagu läbi klaasi. Sinakas varjund, mille vesi sügavuses omandab, on hüpnotiseeriv. Läheduses asuv Oostriku allikas on aga tuntud oma vuliseva vee ja pruunika, rauarikka põhja poolest. Kogu ala on kaetud laudteedega, mis teeb ligipääsu mugavaks, kahjustamata õrna pinnast.
See on ideaalne sihtkoht neile, kes otsivad rahu ja vaikust. Erinevalt suurtest jugadest on allikate ilu vaikne ja tagasihoidlik. Siin on parim aeg käia varahommikul, kui udu tõuseb veepinnalt, või kuumal suvepäeval, mil allikavee jahedus pakub kosutust. Allikate ümbrus on koduks ka haruldastele taimeliikidele ja lindudele, seega tasub liikuda tasa ja hoida silmad lahti.
Osmussaar – saar maailma serval
Kui soovite kogeda tõelist eraldatust ja metsikut loodust, on Osmussaar vaieldamatult üks põnevamaid sihtkohti. Läänemaa rannikust loodes asuv saar on geoloogiline reservaat, mis on tuntud oma bretšarahnude (Neugrundi meteoriidikraatri plahvatusel tekkinud kivimid) ja pankranniku poolest. Legendide kohaselt on see viikingite jumala Odini matmispaik, ja saare karm loodus toetab igati neid müütilisi lugusid.
Osmussaare maastik on lage ja tuultele avatud, meenutades kohati tundrat. Siin elavad vabalt peetavad lambad, kes hooldavad rannaniite, ja saart ilmestavad kadakad ning kivid. Saare põhjatipus asub triibuline tuletorn, mille tipust avaneb 360-kraadine vaade merele. Erilist tähelepanu väärivad “krokodillid” – pikad kivirandid, mis ulatuvad merre ja meenutavad veest välja ulatuvaid selgasid.
Osmussaarele pääsemine nõuab veidi planeerimist, kuna sinna viivad vaid tellimusreisid või väikelaevad Dirhami sadamast. See ligipääsetavuse barjäär on aga hoidnud saart massiturismist puutumata. Ööbimine on võimalik telkides või RMK lõkkekohtades, mis annab võimaluse kogeda täielikku pimedust ja vaadelda tähistaevast ilma valgusreostuseta. See on koht eneseotsinguteks ja looduse ülemvõimu tunnistamiseks.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Eestimaa peidetud aarete avastamine tekitab sageli praktilisi küsimusi. Siin on vastused levinumatele päringutele, mis aitavad reisi paremini planeerida.
Millal on parim aeg nende paikade külastamiseks?
Kuigi enamik neist on ligipääsetavad aastaringselt, on igal aastaajal oma võlu. Aidu karjäär ja Peipsi äär on kõige elavamad suvel. Hinni kanjon ja Norra-Oostriku allikad on eriti kaunid kevadel (suurvee ajal) ja sügisel (värviliste lehtede aegu). Osmussaar on navigeeritav vaid jäävabal ajal, tavaliselt maist oktoobrini.
Kas nendesse kohtadesse pääseb ligi ühistranspordiga?
Kahjuks on enamik “peidetud pärleid” ühistranspordiga raskesti ligipääsetavad. Bussid sõidavad küll suurematesse asulatesse (nt Varnja või Rõuge), kuid sealt edasi matkamine võib võtta tunde. Kõige mugavam on liikuda autoga. Osmussaarele saamiseks on vajalik broneerida paat Dirhami sadamast.
Kas need matkarajad sobivad ka lastele?
Jah, enamik neist on peresõbralikud. Norra-Oostriku allikate laudteed ja Hinni kanjoni rada on lastele jõukohased ja põnevad. Aidu karjääris tuleb veekogude ääres olla ettevaatlikum, eriti väiksemate lastega. Osmussaare matk võib olla väsitav pikkade vahemaade tõttu (saare ring on ca 10-15 km), kuid maastik on tasane.
Mida tuleks kindlasti kaasa võtta?
Mugavad ja ilmastikukindlad jalatsid on hädavajalikud, kuna tegemist on loodusradadega. Suvel ärge unustage sääsetõrjevahendit ja joogivett, kuna paljudes neist kohtadest puuduvad läheduses poed (nt Aidus ja Osmussaarel). Binokkel on hea abimees linnuvaatluseks.
Praktilised nõuanded edukaks avastusretkeks
Eesti vähemtuntud paikade avastamine on rikastav kogemus, kuid see nõuab ka vastutustundlikku suhtumist. Külastades kohti nagu Aidu karjäär või Hinni kanjon, pidage meeles põhimõtet: “võta kaasa vaid fotod, jäta maha vaid jalajäljed”. Paljud neist paikadest on looduskaitse all või asuvad eramaadel, mistõttu on oluline austada kehtestatud reegleid ja kohalike elanike privaatsust. Prügi mahajätmine on rangelt keelatud – mis metsa viiakse, see tuleb sealt ka tagasi tuua.
Planeerimisel tasub kasutada RMK mobiilirakendust või Maa-ameti kaardirakendusi, et leida täpsed asukohad ja parkimisvõimalused. Samuti on soovitatav enne väljasõitu kontrollida ilmateadet, sest Eestimaa ilm võib olla heitlik ja muuta näiteks savised metsateed raskesti läbitavaks. Võtke aega, ärge kiirustage ühest punktist teise. Tõeline elamus ei seisne mitte linnukese kirja saamises nimekirjas, vaid hetkes viibimises – olgu selleks siis päikeseloojang Peipsi rannal, karge allikavee maitse või vaikus Osmussaare pankrannikul. Avastamisrõõmu jagub Eestis igaks aastaajaks.
