Eesti keel on tuntud oma foneetilise kirjaviisi poolest, mis tähendab, et üldjuhul kirjutame sõnu täpselt nii, nagu neid hääldame. See reegel kehtib suurepäraselt meie omasõnade puhul, kuid olukord muutub keerulisemaks, kui mängu tulevad võõrsõnad ja võõrnimed. Paljud keelekasutajad tunnevad end ebakindlalt, kui tuleb kirjutada sõnu, mis sisaldavad tähti f, š, z või ž, rääkimata nendest tähtedest, mida me kohtame vaid võõrkeelsetes nimedes, nagu c, q, w, x ja y. Õigekirjareeglid nende tähtede ümber ei ole loodud selleks, et kirjutajate elu keeruliseks teha, vaid selleks, et tagada teksti selgus ja arusaadavus. Ebakorrektne võõrtähtede kasutus võib muuta sõna tähendust või jätta kirjutajast asjatundmatu mulje, mistõttu on nende reeglite tundmine hädavajalik igale haritud inimesele.
Võõrtähtede koht eesti tähestikus
Eesti tähestik, mida me tänapäeval kasutame, põhineb ladina alfabeedil, kuid on kohandatud meie keele häälikusüsteemile. Ametlikus eesti tähestikus on 32 tähte, kuid neid ei kasutata võrdse sagedusega. Siinkohal on oluline teha selget vahet kahel mõistel: võõrtähed ja võõrsümbolid (ehk tähed, mida kasutatakse ainult võõrnimedes).
Võõrtähed meie tähestikus on f, š, z ja ž. Need on tähed, mis on eesti keele süsteemi omaks võetud ja mida kasutatakse võõrsõnades (nagu foor, šokolaad, zooloogia, žürii). Kuigi need ei esine põlistes omasõnades, on nad täieõiguslikud tähestiku liikmed ja nende õigekiri allub kindlatele reeglitele, mis sarnanevad omasõnade reeglitele (näiteks käänamisel).
Seevastu tähed c, q, w, x ja y on tähed, mida eesti keeles kasutatakse ainult võõrnimede, nende tuletiste ja tsitaatsõnade (ehk eesti keelde mugandamata võõrkeelsete sõnade) kirjutamisel. Neid tähti ei kohta me kunagi korrektses eesti keeles muganenud võõrsõnades. See eristus on oluline, sest see määrab, kas sõna tuleb kirjutada püstkirjas või kaldkirjas ning kuidas seda käänata.
Š ja Ž: Katuseta ja katusega probleemid
Üks kõige sagedasemaid eksimusi eesti õigekirjas on seotud susisevate häälikute märkimisega. Tähed š (šaa) ja ž (žee) on eesti keeles asendamatud, et märkida vastavalt helitut ja helilist susisevat häälikut. Nende tähtede ajalugu meie keeles on olnud konarlik, kuid tänapäevaks on reeglid paigas.
Levinud viga on asendada “katused” täheühenditega sh ja zh. Selline kirjaviis on lubatud vaid äärmisel juhul, kui tehnilised vahendid ei võimalda õigeid tähemärke sisestada (näiteks teatud vanades andmebaasides või rahvusvahelistes lennupiletites). Korrektses asjaajamises, meedias, koolitöödes ja ametlikus kirjavahetuses on sh ja zh kasutamine viga.
Miks on see oluline?
Eesti keeles kehtib reegel: üks häälik kirjutatakse ühe tähega. Kui me kirjutame dušš, siis me teame, et seal on lühike täishäälik ja pikk susisev häälik. Kui kirjutaksime dushsh, muutuks sõnapilt lohisevaks ja raskesti loetavaks. Veelgi olulisem on see tähenduse eristamisel. Kuigi selliseid paariseid on vähe, on põhimõte oluline: õige täht märgib õiget häälikut.
Teine oluline aspekt on hääldus. Täht š märgitakse alati sõnades, kus kuuleme tugevat susinat (nt brošüür, finiš). Täht ž on aga heliline ja nõrgem (nt garaaž, massaaž). Paljud inimesed eksivad just ž märkimisel, kirjutades selle asemel š või tavalise s-i.
Tähtede F ja Z eripärad
Täht f on eesti keeles suhteliselt kodunenud, kuid tekitab siiski küsimusi, eriti vanemate ja uuemate laensõnade vahelises konfliktis. Vanemates laenudes on f sageli asendunud hv-ga (näiteks kohv, kuhvter), kuid uuemates ja rahvusvahelistes sõnades säilib f (näiteks fakt, film, professionaal).
Oluline reegel f-i puhul on pikkuse märkimine. Lühike f kirjutatakse ühe tähega (prohvet – siin on küll häälduslik erand, aga üldjuhul efekt), pikk f kirjutatakse kahe tähega (efektne, afekt – siin on sageli eksimisruumi, sest hääldame pikalt, aga kirjutame lühikeselt rõhuta silbi tõttu). Sõnades nagu raffas (rahvas) või koff (kohv) on f-i kasutamine kirjakeeles viga, kuigi kõnekeeles levinud.
Täht z märgib eesti keeles helilist s-häälikut. Seda kohtame sõnades nagu zooloogia või basaar (kuigi viimast kirjutatakse tihti ka s-iga, on z-ga variant paljudes sõnades ainuvõimalik, nt tsepeliin on muganenud, aga zeppelin võõrnimi). Z puhul on oluline meeles pidada, et eesti keeles hääldub see sageli helitult (nagu s), kuid kirjapildis säilib z, et viidata sõna võõrale päritolule.
Võõrnimede käänamine ja ülakoma reegel
Võõrtähtede kasutamise juures on vaieldamatult kõige keerulisem osa võõrnimede käänamine. Siin tulevad mängu tähed c, q, w, x, y ja hääldusreeglid. Põhireegel on lihtne: võõrnime käänatakse nagu eesti nime, lisades käändelõpu otse nimele või kasutades ülakoma. Kuid millal kasutada ülakoma?
Ülakoma (apostroofi) kasutatakse siis, kui:
- Nimi lõpeb kirjapildis kaashäälikuga, kuid häälduses täishäälikuga (nt Renault – hääldub [renoo], seega omastav kääne on Renault’ [renoo]).
- Nimi lõpeb kirjapildis täishäälikuga, kuid häälduses kaashäälikuga (seda juhtub harvem).
- Soovitakse vältida ebaselgust, kuigi üldreegel lubaks kirjutada kokku.
Ülakoma EI kasutata, kui:
- Nimi lõpeb häälduses ja kirjas täishäälikuga (nt Tokyo -> Tokyosse, mitte Tokyo’sse).
- Nimi lõpeb häälduses ja kirjas kaashäälikuga (nt Clinton -> Clintonile).
- Nimi lõpeb küll tumma tähega, aga see ei muuda eelneva hääliku pikkust või kvaliteeti viisil, mis nõuaks eraldamist (see on keerulisem reegel, kuid üldjuhul kehtib häälduspõhine loogika).
Eriti tähelepanelik tuleb olla y-lõpuliste nimedega. Kui y hääldub kui [i] või [ü], loetakse see täishäälikuks ja ülakoma pole vaja (nt Harry -> Harryle). Kui y hääldub kui [ai] (konsonantne lõpp häälduses), siis käitume vastavalt hääldusele.
Levinumad vead võõrtähtede kasutamisel
Igapäevases kirjasuhtluses lipsab sisse vigu, mis on visad kaduma. Siin on loetelu kõige sagedasematest eksimustest, mida tuleks teadlikult vältida:
- Garaaž vs Garaas: Õige on kirjutada garaaž (ja hääldada pehmelt). Vormid garaas või garaz on kirjakeeles väärad.
- Pitsa vs Pizza: Eesti keeles on muganenud sõna pitsa. Kui soovite kirjutada pizza, on tegemist tsitaatsõnaga, mida tuleks formaalses tekstis eristada (nt kaldkirjas), kuid pitsa on alati kindlam valik.
- Dušš vs Dush: Nagu mainitud, on ainus õige vorm dušš.
- Oranž: Sõna lõpus on ž, mitte š. Viga tekib sageli häälduse tõttu, kus lõpp muutub helituks, kuid kirjapilt peab säilitama algupära.
- Konveier vs Konveier: Kuigi siin pole otseselt võõrtähte, eksitakse sageli y ja i/j kasutamises võõrtüvelistes sõnades.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas ma võin kasutada tähte “y” sõnas “ylikool”?
Ei, eesti kirjakeeles ei asenda täht y tähte ü. Selline kasutus oli levinud Soome mõjudel või kirjutusmasinate ajastul, kuid tänapäeva eesti õigekirjas on see viga. Y on eesti keeles kasutusel vaid võõrnimedes.
Kuidas trükkida arvutis tähti š ja ž?
Enamikul eesti klaviatuuridel on need tähed olemas. Windowsis asuvad need sageli klahvide Ü, Õ või Enter läheduses või saab neid sisestada, vajutades klahvi Alt Gr + s (š) või Alt Gr + z (ž). Mac-arvutites saab neid sageli, hoides all vastavat tähte (s või z) ja valides menüüst õige variandi. Nende puudumine klaviatuuril ei ole vabandus sh/zh kasutamiseks ametlikus tekstis.
Kas võõrnimedele tuleb lisada käändelõpud kaldkirjas?
Ei. Kui te kirjutate võõrnime (tsitaatsõna) kaldkirjas, siis eesti keele reeglite kohaselt kirjutatakse sellele lisatav käändelõpp püstkirjas. Näiteks: Ta sõitis uue Porschega (mitte Porschega). See aitab eristada nime ennast eesti keele grammilisest lisandist.
Mis vahe on tsitaatsõnal ja võõrsõnal?
Võõrsõna on eesti keele hääldus- ja kirjasüsteemiga kohandatud laensõna (nt buss, žurnaal), mis sisaldab võõrtähti (f, š, z, ž). Tsitaatsõna on eesti keelde tõlkimata ja mugandamata sõna, mida kirjutatakse nii nagu lähtekeeles (nt café, curriculum vitae) ja märgitakse tekstis tavaliselt kaldkirjaga.
Soovitused korrektseks keelekasutuseks digiajastul
Korrektne võõrtähtede kasutus on märk hoolivusest lugeja vastu ja austusest keele vastu. Digiajastul, kus suur osa suhtlusest toimub kiiresti ja ekraanide vahendusel, on lihtne langeda mugavustsooni ja jätta “katused” panemata või kasutada foneetilist kirjapilti seal, kus see ei sobi. Siiski on tänapäevased nutiseadmed ja arvutid piisavalt targad, et pakkuda meile õigekirjakontrolli ja lihtsat ligipääsu kõigile vajalikele sümbolitele.
Et vältida piinlikke vigu, tasub kahtluse korral alati kontrollida sõna õigekirja ÕS-ist (Õigekeelsussõnaraamatust) või EKI (Eesti Keele Instituudi) teatmikest. Erilist tähelepanu tuleks pöörata just nendele sõnadele, mida me igapäevaselt kuuleme, kuid harvem kirjutame. Pidage meeles, et garaaž on väärikam kui garaas ja tšempion on tugevam kui tsempion. Õige kirjapilt annab teie tekstile professionaalse ja usaldusväärse ilme, olenemata sellest, kas kirjutate sotsiaalmeedia postitust, ametlikku kirja või ülikooli lõputööd.
