Kas oled kunagi saatnud ära olulise e-kirja, avaldanud sotsiaalmeediapostituse või esitanud ametliku dokumendi ning märganud alles sekund hiljem, et teksti on sisse lipsanud piinlik kirjaviga? See on tunne, mida on kogenud ilmselt peaaegu kõik, olenemata haridustasemest või kirjutamiskogemusest. Eesti keel on kaunis ja nüansirikas, kuid oma käändesüsteemi, väldete ja eranditega on see kahtlemata üks keerukamaid keeli, mida veatult vallata. Isegi kui räägid emakeelena puhast eesti keelt, ei garanteeri see automaatselt, et sinu kirjalik eneseväljendus vastab kõigile ortograafiareeglitele. Õigekiri ei ole pelgalt koolitarkuse demonstratsioon – see on sinu visiitkaart. Korrektne keelekasutus näitab austust lugeja vastu, jätab autorist professionaalse mulje ning tagab, et sõnum jõuab kohale täpselt nii, nagu see oli mõeldud, ilma et lugeja peaks takerduma ebaselgetesse lausetesse.
Kokku- ja lahkukirjutamise igavene peavalu
Kui peaksime välja tooma ühe valdkonna, kus eestlased kõige sagedamini eksivad, on see vaieldamatult sõnade kokku- ja lahkukirjutamine. See teema on keeruline, sest reeglid sõltuvad sageli kontekstist ja sõna tähendusvarjundist. Üldine põhimõte on lihtne: kui sõnad moodustavad ühtse mõiste, kirjutatakse need kokku, kui aga kumbki sõna säilitab oma esialgse ja iseseisva tähenduse, kirjutatakse need lahku. Kuid praktikas on piiri tõmbamine sageli hägune.
Nimisõnade ühendid
Kõige levinum reegel puudutab nimisõnu. Kui esimene sõna on omastavas käändes (kelle? mille?) ja teine on nimisõna, tuleb otsustada, kas tegemist on kindla liiginimetusega või juhusliku omadusega.
- Kirjutuslaud – see on kindel mööbliese, seega kirjutatakse kokku.
- Isa laud – see tähistab konkreetset lauda, mis kuulub isale, seega kirjutatakse lahku.
- Loomatoit – kindel kaubagrupp või toidutüüp.
- Tiigri toit – toit, mida antakse konkreetselt tiigrile.
Lihtne nipp enesekontrolliks on proovida sõnade vahele lisada mõnda omadussõna või asesõna. Kui see on võimalik nii, et lause mõte ei muutu absurdseks, kirjutatakse sõnad tavaliselt lahku. Näiteks “isa vana laud” on loogiline, kuid “kirjutus vana laud” ei ole.
Omadussõnad ja ne/line lõpud
Teine suur komistuskivi on ne– ja line-liitelised omadussõnad. Reegel ütleb, et kui eelnev sõna on nimisõna ainsuse omastavas käändes, kirjutatakse see järgneva ne– või line-lõpulise omadussõnaga kokku.
- Suurepärane (mitte suure pärane)
- Eestikeelne (mitte eesti keelne)
- Raudteeline
Erandiks on olukorrad, kus eelnev sõna on käändumatu või kui tegemist on numbritega, mis kirjutatakse numbrimärkidega. Näiteks 15-aastane (sidekriipsuga) või viieteistaastane (sõnadega kirjutades kokku), kuid mitte kunagi “viieteist aastane”.
Suur ja väike algustäht: austus või reegel?
Algustäheortograafia tekitab segadust eelkõige pühade, asutuste nimetuste ja kohanimedest tuletatud sõnade puhul. Paljud kipuvad inglise keele eeskujul kasutama suurt algustähte seal, kus eesti keeles on reeglipärane väike täht.
Kõik kalendritähtpäevad, pühad ja nädalapäevad kirjutatakse eesti keeles väikese algustähega. See on viga, mida kohtab pühadekaartidel ja reklaamides massiliselt.
- Õige: häid jõule, head uut aastat, ilusat jaanipäeva.
- Vale: Häid Jõule, Head Uut Aastat.
Samuti kehtib kohanimedest tuletatud omadussõnade puhul väikese algustähe reegel, kui ei ole tegemist nime osaga. Me kirjutame Tallinna linn (kohanimena suur täht), kuid tallinlane (elanikuna väike täht) ja Tallinna-sugune.
Asutused ja organisatsioonid
Asutuste ametlikes täisnimetustes kirjutatakse vaid esimene sõna (ja nimes sisalduvad kohanimed) suure algustähega, ülejäänud väiksega. See erineb oluliselt inglise keelest, kus kõik olulised sõnad on suure tähega.
Näiteks:
- Eesti Draamateater (kõik suurega, kuna tegemist on kinnistunud nimega, kus “Eesti” on kohanimi).
- Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut (vaid Tartu ja Ülikool on suurega, instituudi nimi algab väiksega, kui see on lause keskel või osa pikemast nimest, kuigi praktikas kasutatakse siin sageli erandlikke kinnistunud tavasid. Lihtsam näide: rahandusministeerium on üldnimetusena väike, kuid konkreetse asutusena lause alguses suur).
Sõnavaralised apsud: kas “õigesti” või “õieti”?
Õigekiri ei ole ainult tähtede rida, vaid ka sõnade täpne tähendus. On hulk sõnapaare, mida kasutatakse igapäevakõnes sünonüümidena, kuid mis kirjakeeles omavad täiesti erinevat sisu. Nende segiajamine võib muuta lause mõtte vastupidiseks või jätta mulje ebakompetentsusest.
Õieti vs. Õigesti
See on klassikaline viga. Sõna “õigesti” on vastand sõnale “valesti”. See tähendab veatult, korrektselt, reeglipäraselt.
Sõna “õieti” tähendab aga “tõepoolest”, “tegelikult” või “õigupoolest”.
- Õige: Ta lahendas ülesande õigesti. (Mitte “ta lahendas ülesande õieti” – see tähendaks, et ta lahendas ülesande tegelikult).
- Õige: Ma ei mäleta seda õieti. (Tähenduses: ma ei mäleta seda tegelikult/päris täpselt).
Järgi vs. Järele
Nende kahe sõna segiajamine on üks sagedasemaid eksimusi, mida teevad isegi ajakirjanikud ja ametnikud. Erinevus on tegelikult loogiline ja selge, kui mõelda lause sisule.
Järgi tähendab millegi põhjal, alusel või vastavalt.
- Tegutsesin seaduse järgi.
- Lõhna järgi tundus see olevat maasikamoos.
Järele viitab asukohale, liikumisele või jäänukile (midagi on alles jäänud).
- Läksin poodi leiva järele (mitte “leiva järgi”).
- Igatsen sinu järele.
- Kas midagi jäi järele?
Lihtne rusikareegel: kui saad asendada sõnaga “alusel”, kasuta “järgi”. Kui saad asendada sõnadega “pärast” või “poole”, on suure tõenäosusega õige “järele”.
Enamik vs. Enamus
Kuigi neid kasutatakse sageli vaheldumisi, on keelekorraldajad soovitanud hoida vahet. Enamik tähendab suuremat osa hulgast (nimisõnaline kasutus) ja seda kasutatakse loendatavate asjade puhul.
- Enamik õpilasi tuli kohale. (Mitte “enamus õpilasi”).
Enamus tähendab aga arvulist ülekaalu, majoriteeti (sageli vastandatuna vähemusele poliitilises või hääletamise kontekstis).
- Parlamendi enamus hääletas seaduse poolt.
Kirjavahemärgid – lauseehituse liiklusmärgid
Komade panemine on paljudele intuitiivne tegevus, mis põhineb “kõhutundel” või pausidel kõnes. Kahjuks ei kattu kõnepausid alati grammatiliste reeglitega. Eesti keele komareeglid on tegelikult üsna konkreetsed, tuginedes lausestruktuurile, mitte hingamispausidele.
Kõige olulisem on meeles pidada, et koma eraldab osalauseid. Koma käib sidesõnade et, sest, kuid, aga, vaid, siis ette, kui need alustavad uut osalauset. Kuid on kaks sidesõna, mis tekitavad enim probleeme: ja ning ning.
Üldreegel ütleb, et ja ning ning ette koma ei käi, kui need ühendavad samaväärseid lauseosi (näiteks kahte omadussõna või kahte pealauset, millel on ühine alus). Koma tuleb nende ette vaid siis, kui nende ees lõpeb kiil või kõrvallause.
- Õige: Me läksime kinno ja sõime pärast jäätist.
- Õige: Me läksime kinno, mis asus kesklinnas, ja sõime pärast jäätist. (Siin lõpetab koma “mis”-kõrvallause, mitte ei ole pandud “ja” pärast).
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Siin on valik küsimusi, mis keelenõuannetes ja foorumites ikka ja jälle esile kerkivad.
Küsimus: Kas kirjutada “e-mail”, “email” või “e-kiri”?
Vastus: Kõige ilusam ja selgem eesti keeles on e-kiri. Kui soovid kasutada võõrsõna, siis õige kirjapilt on e-meil (häälduspärane) või tsitaatsõnana e-mail. Vorm “email” tähendab eesti keeles tegelikult glasuuritaolist kattekihti (näiteks emailitud pott), seega elektronkirja tähenduses on see eksitav, kuigi laialt levinud.
Küsimus: Kas “mõttetu” kirjutatakse kahe või ühe t-ga?
Vastus: Sõna on tuletatud nimisõnast “mõte”. Kuna seal on topelt-t, säilib see ka tuletises. Seega on ainuõige vorm mõttetu. Vorm “mõtetu” on viga.
Küsimus: Kuidas kirjutada kuupäevi korrektselt?
Vastus: Eesti keeles pannakse kuupäeva järele punkt, kui see on järgarv. Aastaarvu järele punkti ei panda, kui lause jätkub. Õige on: 1. jaanuaril või 01.01.2023. Levinud viga on jätta punkt panemata (1 jaanuar) või panna see aastaarvu järele lause keskel (2023. aastal toimus…).
Küsimus: Millal kasutada sõna “vahest” ja millal “vahel”?
Vastus: Vahel tähendab “mõnikord” või “aeg-ajalt”. Vahest tähendab aga “ehk”, “võib-olla” või “järsku”.
Näide: Vahel (mõnikord) käin ma teatris. Vahest (ehk) ta ei tulegi täna.
Küsimus: Kas “cv” kirjutatakse suure või väikse tähega?
Vastus: Lühendit CV (Curriculum Vitae) kirjutatakse läbiva suurtähega. Käänamisel lisatakse sidekriips: Saatsin oma CV-d mitmesse kohta.
Kuidas hoida oma keelekasutus tipptasemel?
Vigade tegemine on inimlik, kuid vigadest õppimine on arukas. Eesti keele õigekiri ei ole midagi, mis on “selge” või “mitte selge” – see on pidev protsess. Keele normid võivad ajas muutuda ja harvad sõnad võivad ununeda.
Parim viis oma tekstide kvaliteedi parandamiseks on kasutada usaldusväärseid abivahendeid. Ära looda ainult Wordi automaatsele spellerile, sest see ei suuda alati tuvastada kontekstivigu (näiteks “õieti” vs “õigesti”). Kasuta kahtluse korral alati Eesti Keele Instituudi veebisõnastikke (Sõnaveeb või EKI ühendsõnastik). See võtab vaid hetke, kuid päästab sind potentsiaalsest piinlikkusest.
Teine suurepärane ja alahinnatud tehnika on oma kirjutatud teksti kõva häälega ettelugemine. See aitab märgata konarlikke lauseid, puuduvaid komasid ja ebaloomulikku sõnajärge, mida silm vaikides lugedes lihtsalt üle libiseb. Hoolitse oma emakeele eest, sest korrektne keel on selge mõtlemise peegel.
