Õigekiri on visiitkaart, mis jätab kirjutajast esmamulje veel enne, kui lugeja jõuab sisu süveneda. Üks sagedasemaid komistuskive eesti keeles on suure ja väikese algustähe kasutamine. Kuigi põhireeglid õpitakse selgeks juba algklassides, kipuvad detailid ja erandid aja jooksul ununema või segunema võõrkeelte, eriti inglise keele reeglitega. Inglise keele mõju on tänapäeval nii tugev, et tihti näeme tekstides suure algustähega kirjutatud kuunimetusi, rahvuseid või keeli, mis eesti keele reeglite kohaselt peaksid olema kindlalt väikese tähega. Korrektne keelekasutus ei ole aga pelgalt pedantsus – see tagab teksti selguse, väldib vääritimõistmist ja näitab austust lugeja vastu.
Isikunimed ja hüüdnimed
Kõige lihtsam ja selgem reegel puudutab inimeste nimesid. Isikunimed – nii ees- kui ka perekonnanimed – kirjutatakse alati läbiva suure algustähega. See kehtib ka siis, kui inimesel on mitu eesnime või sidekriipsuga perekonnanimi.
Mõned olulised nüansid, mida meeles pidada:
- Hüüdnimed: Kui inimest kutsutakse hüüdnimega, käitub see grammatiliselt nagu pärisnimi ja kirjutatakse suure algustähega. Näiteks Kivikasukas või Tiigrikutsu.
- Loomade nimed: Ka lemmikloomade nimed on suure algustähega, näiteks koer Muri või kass Miisu. Siinkohal tuleb aga eristada loomatõuge. Tõunimetused on üldnimed ja kirjutatakse eesti keeles väikese tähega: saksa lambakoer, siiami kass.
- Mütoloogilised olendid: Jumalate ja mütoloogiliste tegelaste nimed kirjutatakse suure tähega (Zeus, Vanemuine), kuid üldistavad liiginimetused väiksega (haldjas, koll, näkk).
Kohanimed: riigid, linnad ja kohad
Geograafilised nimed on teine suur kategooria, kus eksimusi esineb harva, kuid liigisõna lisamisel tekib tihti küsimusi. Kohanimed kirjutatakse läbiva suure algustähega. See tähendab, et nimi ise on suur, kuid seda täpsustav liigisõna (meri, jõgi, linn, tänav) kirjutatakse tavaliselt väikese tähega, kui see ei ole nime lahutamatu osa.
Näited õigest kasutusest:
- Tartu linn (mitte Tartu Linn)
- Emajõgi (siin on liigisõna liitunud nimega, seega üks sõna ja suur algustäht)
- Läänemeri (sama põhimõte, liitnimi)
- Vaikne ookean (nimi on Vaikne, liigisõna ookean on väike)
- Pikk tänav
Erandiks on kohanimed, kus liigisõna ongi osa ametlikust nimest ja kirjutatakse suurega vaid erandjuhtudel või võõrnimedes (nt New York, Surnumeri). Üldjuhul kehtib eesti keeles reegel: nimi suurega, liigisõna väiksega.
Rahvused, keeled ja elanikud
See on koht, kus inglise keele mõju on kõige laastavam. Eesti keeles kehtib kuldne reegel: rahvused, keeled ja hõimud kirjutatakse alati väikese algustähega.
Võrdluseks ja meeldejätmiseks:
- Riik (suur): Eesti, Soome, Saksamaa, Venemaa.
- Rahvus/elanik (väike): eestlane, soomlane, sakslane, venelane.
- Keel (väike): eesti keel, soome keel, saksa keel, vene keel.
Sama reegel kehtib ka omadussõnaliste tuletiste puhul. Kui me räägime prantsuse kirjandusest või itaalia köögist, kirjutame need sõnad väikese tähega, sest need tähistavad päritolu või laadi, mitte riigi ametlikku nime. Erandiks on juhtumid, kus on tegemist riikliku nimega, näiteks Eesti Vabariik.
Asutused, organisatsioonid ja ühendused
Asutuste ja organisatsioonide nimede kirjutamine on üks keerulisemaid teemasid, sest siin tuleb eristada täisnime (ametlikku nimetust) ja üldnimetust.
Reegel ütleb, et asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide ametlikud täisnimed kirjutatakse läbiva suure algustähega. See tähendab, et iga sõna nimes (välja arvatud sidesõnad) algab suure tähega.
- Eesti Pank
- Tartu Ülikool
- Eesti Draamateater
- Aktsiaselts Tallinna Vesi
Viga tekib tihti siis, kui kasutatakse nime lühemat varianti või üldnimetust. Kui me ei kasuta täisnime, vaid viitame asutusele üldiselt, kasutame väikest algustähte. Näiteks:
- “Ma õpin Tartu Ülikoolis.” (Ametlik nimi)
- “Ma õpin ülikoolis.” (Üldnimetus)
- “Kohtumine toimub välisministeeriumis.” (Kuigi ametlik nimi on Välisministeerium, kasutatakse tekstisiseselt tihti väikest tähte, kui ei rõhutata ametlikkust, kuid kindla peale minek on ametlikes kirjades kasutada suurt algustähte: Välisministeerium.)
Allüksused ja osakonnad
Asutuste allüksused (osakonnad, teaduskonnad, bürood) kirjutatakse eesti keeles reeglina väikese algustähega, isegi kui asutus ise on suurega.
Näide: Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond. Siin on “Tartu Ülikool” asutuse nimeana suurega, kuid “filosoofiateaduskond” allüksusena väikesega. Samuti: linnavalitsuse haridusosakond, ministeeriumi kantsleribüroo.
Teoste pealkirjad ja perioodika
Raamatute, filmide, lavastuste, ajalehtede ja ajakirjade nimed on tekstis eristatud jutumärkidega (või kirjakirjas kursiiviga) ning nende sees kehtib reegel: esimene sõna on suure tähega, ülejäänud väiksega (välja arvatud juhul, kui pealkirja sees on mõni nimi, mis nõuab suurt algustähte).
Näited:
- Raamat: “Tõde ja õigus” (mitte “Tõde ja Õigus”)
- Film: “Kevade”
- Ajaleht: “Eesti Ekspress” (siin on mõlemad suurega, sest tegemist on nimega, mis sisaldab nime “Eesti”, aga üldreegel on esimene suur: “Postimees”)
- Maal: “Tüdruk pärlkõrvarõngaga”
Perioodiliste väljaannete puhul on tavaks kujunenud, et nime võib kirjutada ka ilma jutumärkideta, kui kontekst on selge, kuid ametlikus tekstis on jutumärgid kindlam valik.
Ajahulk ja kalender: kuud ja nädalapäevad
Siin on veel üks koht, kus eesti keel erineb paljudest teistest keeltest. Ajalised määratlused kirjutatakse väikese algustähega.
- Nädalapäevad: esmaspäev, teisipäev, kolmapäev…
- Kuud: jaanuar, veebruar, märts…
- Tähtpäevad ja pühad: jaanipäev, jõulud, lihavõtted, naistepäev.
Erandiks on vaid riiklikud pühad, mis on ametlikud nimed, näiteks Eesti Vabariigi aastapäev. Kuid uusaasta (1. jaanuar) ja uus aasta (terve aasta) on mõlemad reeglina väikesega, välja arvatud lause alguses või erilise rõhuasetuse korral kaartidel.
Kaubamärgid ja sordid
Tänapäeva tarbimisühiskonnas tuleb tihti kirjutada brändidest. Reegel on lihtne: kaubamärgid kirjutatakse suure tähega, kuid sordinimetused ja tooted üldnimetusena väiksega.
- Autod: Mark on suur (Ford, Toyota), kuid kui räägime autost üldiselt, võib kasutada väikest tähte argisemas stiilis, ent korrektses keeles soovitame marki hoida suurena. Siiski, automudelid kirjutatakse sageli tähistena: Audi A6.
- Veinid ja toiduained: Kui nimi viitab päritolukohale ja tähistab konkreetset sorti, kirjutatakse see väiksega. Näiteks bordeaux’ vein (vein Bordeaux’ piirkonnast), šampanja (üldnimetus vahuveinile, kuigi algselt Champagne piirkonnast), parmesani juust.
- Ravimid: Toimeaine on väiksega (ibuprofeen), kaubamärk suurega (Ibumetin).
Ajaloolised sündmused
Ajalooliste sündmuste kirjutamisel sõltub palju sellest, kas tegemist on kinnistunud nimega või üldise kirjeldusega.
Suure tähega kirjutatakse konkreetsed, ainukordsed sündmused: Vabadussõda, Teine maailmasõda (esimene sõna suur), Jüriöö ülestõus. Väikese tähega kirjutatakse ajastud ja stiilid: renessanss, keskaeg, rauaaeg.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Alljärgnevalt leiate vastused kõige levinumatele küsimustele, mis igapäevases kirjavahetuses tekivad.
Küsimus: Kas kirjutada “teie” või “Teie”?
Vastus: Ametlikus ja viisakas kirjavahetuses, mis on suunatud ühele konkreetsele inimesele, on tavaks kirjutada Teie suure algustähega. Kui kiri on suunatud mitmele inimesele või on tegemist tavalise tekstiga (artikkel, raamat, reklaamtekst), kirjutatakse teie väikese tähega.
Küsimus: Kas “internet” on suure või väikese tähega?
Vastus: Eesti keelekorraldajad soovitavad kirjutada sõna internet väikese algustähega, kuna see on muutunud üldmõisteks (nagu elekter või telefonivõrk). Siiski ei peeta suurt algustähte otseseks veaks, kuid väike on eelistatum.
Küsimus: Kuidas kirjutada “maa” ja “Maa”?
Vastus: Kui mõeldakse planeeti (astronoomilises kontekstis), kirjutatakse Maa suure tähega (nagu Marss või Veenus). Kui mõeldakse maapinda, mulda või maismaad, kirjutatakse maa väikese tähega.
Küsimus: Kas “euro” kirjutatakse suure tähega?
Vastus: Ei. Rahühikud on eesti keeles alati väikese algustähega: euro, dollar, kroon. Suure tähega on vaid lühendid, kui need on rahvusvahelised valuutakoodid (EUR, USD).
Küsimus: Kuidas kirjutada presidendi ametinimetust?
Vastus: Ametinimetused kirjutatakse eesti keeles väikese tähega: president, peaminister, direktor. Suurt algustähte kasutatakse vaid erilise pidulikkuse rõhutamiseks või lause alguses. Isegi “Eesti Vabariigi president” kirjutatakse jooksvas tekstis väikese tähega (v.a Eesti Vabariik).
Praktilised soovitused vigade vältimiseks
Korrektne suurtähtede kasutus ei nõua filoloogi haridust, vaid tähelepanelikkust ja paari lihtsa harjumuse kujundamist. Üks tõhusamaid viise vigade vältimiseks on kahtluse korral kontrollimine. Eestis on suurepärane abimees Eesti keele käsiraamat ja EKI veebilehed (Sõnaveeb), kust saab kiiresti järele vaadata, kuidas üht või teist sõna kirjutada.
Teine hea nipp on lugeda oma tekst enne saatmist või avaldamist visuaalselt üle, keskendudes spetsiaalselt nimedele ja lausealgustele. Tihti märkame vigu alles siis, kui teadlikult neid otsime. Erilist tähelepanu pöörake tõlkematerjalidele – kui tõlgite teksti inglise keelest, on oht võtta automaatselt üle nende suurtähereeglid (näiteks pealkirjades või kuunimedes) väga suur. Pidage meeles, et eesti keele ilu peitub selle reeglipärasuses ja lihtsuses – kahtluse korral on väike algustäht (välja arvatud isiku- ja kohanimed) sageli turvalisem valik kui liigne suurtähtede kuhjamine.
