Eestimaa loodus ja ajalugu peidavad endas kihte, mida esmapilgul on raske märgata. Kuigi enamik turiste ja isegi paljud kohalikud piirduvad tuntud vaatamisväärsustega nagu Tallinna vanalinn, Pärnu rand või Saaremaa tuulikud, leidub meie metsades, soodes ja rannikualadel paiku, mis tunduvad olevat pärit otsekui teisest maailmast. Need on kohad, kus ajalugu on peatunud, kus loodusjõud käituvad seletamatult või kus inimtegevus on jätnud maha sürreaalsed maastikud. Salapäraste paikade avastamine ei paku mitte ainult silmailu, vaid ka adrenaliini ning võimalust tunnetada selle väikese riigi sügavamat ja müstilisemat olemust. Järgnevalt sukeldume Eestimaa varjatud aaretesse, mis ootavad avastamist neilt, kes julgevad teedelt kõrvale kalduda.
Kummituslikud linnad ja Nõukogude pärand
Eesti lähiajalugu on jätnud maastikule armid, mis on tänaseks muutunud omamoodi vaatamisväärsusteks. Need on paigad, kus aeg justkui seisaks ja loodus võtab aeglaselt tagasi selle, mis talle kunagi kuulus. Selline urbex-turism ehk linnauurimine kogub üha enam populaarsust, pakkudes võimalust näha maailma ilma filtriteta.
Viivikonna – linn, mis keeldub suremast
Ida-Virumaal asuv Viivikonna on üks ehedamaid näiteid kummituslinnast Eestis. Kunagi õitsva kaevanduslinnana tuntud asula on tänaseks suures osas varemetes. Jalutades mööda rohtukasvanud tänavaid, võib näha stalinistliku arhitektuuri suurejoonelisi jäänuseid – sammaste ja kaartega hooneid, mille aknaavadest vaatavad vastu vaid tühjus ja puud. See on koht, mis tekitab ühtaegu nii kõhedust kui ka aukartust aja kaduvuse ees. Kuigi linnas elab siiani käputäis inimesi, on valdav osa hoonestusest varisemisohtlik ja mahajäetud, luues postapokalüptilise atmosfääri, mida on raske sõnades kirjeldada.
Hara allveelaevasadam
Lahemaa rahvuspargi serval asuv Hara sadam oli aastakümneid rangelt suletud tsoon. Nõukogude ajal asus seal uurimiskeskus ja polügoon sõjalaevade demagnetiseerimiseks. Tänaseks on merre ulatuvad betoonkaid ja lagunevad hooned muutunud populaarseks, kuid siiski salapäraseks sihtkohaks. Eriti lummav on sadam tormise ilmaga või uduga, kui betoonist “koletised” veest välja turritavad. Hara on suurepärane näide sellest, kuidas militaarne betoonarhitektuur ja metsik looduslik rannik võivad moodustada kummalise, ent visuaalselt võimsa koosluse.
Looduslikud anomaaliad ja ürgsed pühapaigad
Lisaks inimtegevuse jälgedele on Eestis kohti, kus loodus ise käitub viisil, mida on raske loogikaga seletada. Need paigad on sageli seotud iidsete legendide ja rahvapärimustega, olles teeninud meie esivanemaid pühapaikade või ohvrikohtadena.
Kaali kraatrivälja vähem tuntud saladused
Kuigi Kaali kraater Saaremaal on üldtuntud, teavad vähesed selle ümber asuvast müstilisest aurast ja väiksematest kõrvalkraatritest, mis asuvad peamisest järvest eemal metsas. Arvatakse, et meteoriidi langemine tuhandeid aastaid tagasi oli sündmus, mis mõjutas kogu Läänemere regiooni mütoloogiat. Väiksemate kraatrite juures on vaikus sügavam ja turistide horde seal ei kohta. See on ideaalne paik mõtisklemiseks ja iidse katastroofi ulatuse tajumiseks.
Tuhala nõiakaev ja maa-alused jõed
Tuhala nõiakaev Harjumaal on fenomen, mis “keeb” vaid siis, kui maa-alused jõed on suurvee ajal üleküllastunud. Rahvasuu räägib, et sel ajal vihtlevad kaevus Tuhala nõiad. Kuid piirkond ise on laiemalt huvitav oma karstiala tõttu. Siin voolavad jõed maa all, tekitades maapinnale huvitavaid lehtreid ja vorme. See on geoloogiliselt aktiivne ja pidevas muutumises olev maastik, mis tuletab meelde, et maa meie jalge all ei olegi nii kindel, kui arvame.
Energiasambad ja tervendavad paigad
Eestis leidub mitmeid kohti, mida peetakse energeetiliselt eriliselt laetuks. Olenemata sellest, kas olete skeptik või usute esoteerikasse, on neis paikades viibimine sageli rahustav ja meeliülendav kogemus.
- Kirna mõisapark: Raplamaal asuv Kirna mõis on kuulus oma pargi poolest, kus väidetavalt asuvad tugevad maapinna energiasambad. Inimesed käivad siin istumas kindlatel pinkidel, et leevendada tervisemuresid või leida vaimset tasakaalu. Pargi atmosfäär on vaieldamatult eriline, isegi kui suhtuda “energiasammastesse” reservatsiooniga.
- Põhja-Kõrvemaa oosid: Jääaja poolt vormitud maastikud, kus pikad ja kitsad seljandikud (oosid) looklevad läbi rabade ja järvede. Siinne vaikus on nii sügav, et seda on peaaegu füüsiliselt tunda. Paljud matkajad kirjeldavad siin viibimist kui “akude laadimist” kõige otsesemas mõttes.
- Polli tammik: Iidsed tammed on eestlastele alati pühad olnud. Polli tammikus jalutades võib kohata puid, mis on näinud sajandeid ajalugu. Nende hiiglaste vahel liikudes tekib side minevikuga, mida moodsas linnaruumis on võimatu saavutada.
Ligipääsmatud saared ja laiud
Eestil on üle 2000 saare, millest enamik on asustamata. Just need inimtühjad laiud peidavad endas sageli kõige suuremaid saladusi. Nende külastamine nõuab küll oma veesõidukit või kokkulepet kohaliku paadimehega, kuid vaev on seda väärt.
Üks sellistest paikadest on Sorgu saar Pärnu lahes. Seda kutsutakse sageli “kormoranide kuningriigiks”. Saarel asub mahajäetud punastest tellistest tuletornikompleks, mis on arhitektuuriliselt äärmiselt kaunis, kuid lagunemas. Kuna saar on looduskaitse all ja lindude pesitsusajal sinna minek keelatud, on see säilitanud oma metsiku ilme. Sorgu lugu on segu meresõiduajaloost ja looduse võidukäigust tsivilisatsiooni üle.
Teine märkimisväärne paik on Keri saar. See on üks põhjapoolsemaid saari, kus asub ajalooline tuletorn. Keri on eraldatud, sealne kogukond (kui saarevahte nii saab nimetada) vahetub, ja saare ümber valitseb eriline atmosfäär. Legendid räägivad, et just Keri lähedal on nähtud seletamatuid nähtusi ja sealne merepõhi peidab nii mõndagi ajaloolist.
Korduma kippuvad küsimused
Salapäraste ja vähetuntud kohtade külastamine tekitab sageli praktilisi küsimusi. Siin on vastused levinumatele muredele.
Kas mahajäetud kohtade külastamine on seaduslik?
Üldjuhul kehtib Eestis igameheõigus, mis lubab eramaal viibida päikesetõusust loojanguni, kui see pole piiratud ega tähistatud teisiti. Siiski, paljud mahajäetud hooned (nagu Viivikonna varemed või vanad mõisad) võivad olla eraomandis ja varisemisohtlikud. Alati tuleb jälgida silte ja keelumärke. Kui hoone on selgelt suletud, ei tohi sinna sisse murda. Ohutus on alati esikohal – lagunevad laed ja põrandad on reaalne oht.
Millal on parim aeg nende paikade külastamiseks?
See sõltub eesmärgist. Kummituslinnad ja varemed on kõige atmosfäärilisemad hilissügisel (novembris), kui loodus on raagus ja valgus hämar. Looduslikud pühapaigad ja karstialad (nagu Tuhala) on kõige võimsamad kevadel suurvee ajal. Saartele pääseb kõige lihtsamini suvel, mil navigatsioonihooaeg on avatud ja ilm lubab turvalist meresõitu.
Kas need kohad sobivad lastega peredele?
Mitte kõik. Näiteks Aidu karjääri järsud kaldad või Viivikonna varisemisohtlikud hooned ei ole väikelastele ohutud. Seevastu Kirna mõisapark või hästi tähistatud matkarajad Põhja-Kõrvemaal on suurepärased sihtkohad kogu perele. Enne reisi tasub alati teha eeltööd konkreetse objekti ligipääsetavuse ja ohutuse kohta.
Ettevalmistus ja varustus avastusretkeks
Eesti vähetuntud paikade avastamine ei ole tavaline pühapäevane jalutuskäik pargis. Et elamus oleks positiivne ja turvaline, tuleb oma seiklus hoolikalt läbi mõelda. Erinevalt populaarsetest turismiobjektidest ei pruugi nendes kohtades olla tähistatud radu, infotahvleid ega mobiililevi.
Esiteks on kriitilise tähtsusega korralikud jalanõud. Paljud huvitavad objektid asuvad soistel aladel, võsastunud metsades või on kaetud klaasikildude ja rusudega (mahajäetud ehitiste puhul). Tugeva tallaga matkasaapad või kummikud on hädavajalikud. Samuti tasub riietuda kihiliselt, sest mereäärsetel aladel ja varemetes võib olla tuuline ja rõske isegi suvel.
Teiseks, navigatsioonivahendid. Google Maps on küll abiks, kuid metsades ja äärealadel võib levi kaduda. Soovitatav on alla laadida RMK äpp või offline-kaardid. Veelgi parem on omada kaasaegset GPS-seadet või vähemalt kompassi ja oskust seda kasutada, kui plaanite minna sügavamale metsa.
Lõpetuseks, kõige olulisem reegel salapäraste kohtade avastamisel on austus. Olgu tegemist vana kalmistu, loodusliku pühapaiga või mahajäetud koduga – neil paikadel on oma mälu. “Võta kaasa ainult fotod, jäta maha ainult jalajäljed” on kuldreegel. Ärge sodige seinu, ärge lõhkuge aknaid ja ärge häirige kohalikku rahu. Just vaikus ja puutumatus on see, mis teeb need kohad nii eriliseks ja säilitamist väärivaks. Avastamisrõõmu jagub Eestis aastateks, kui vaid oskame vaadata suurest maanteest kaugemale.
