Kui küsida suvaliselt vastutulijalt tänaval, mitu tähte on eesti tähestikus, võib vastus tulla üllatavalt ebakindel. Paljud pakuvad mälu järgi numbrit 32, teised on veendunud, et see on 27, ja mõned hakkavad meenutama kooliaegseid vaidluseid selle üle, kas “topelt-vee” ehk W loetakse omaette täheks või mitte. See segadus ei ole tingitud teadmatusest, vaid asjaolust, et eesti keele tähestikul on mitu kihti: traditsioonilised omatähed, hiljem lisandunud võõrtähed ja ladina tähestiku tähed, mida kasutatakse vaid võõrnimedes. Täpne vastus sõltub sellest, kas me räägime nendest tähtedest, mida kasutame igapäevastes eestikeelsetes sõnades, või täielikust nimekirjast, mis on vajalik nimekirjade koostamiseks ja võõrsõnade kirjutamiseks.
Ametlik seisukoht ja ajalooline taust
Kõige korrektsema ja ametlikuma vastuse kohaselt koosneb eesti tähestik 32 tähest. See on standard, mida õpetatakse koolis ja mida kasutatakse entsüklopeediates ning ametlikes registrites. See number sisaldab kõiki tähti, mida on vaja eesti keeles (sealhulgas võõrsõnades ja võõrnimedes) kirjutamiseks.
Siiski on oluline mõista, et see nimekiri ei ole alati olnud kivisse raiutud. Eesti keele kirjaviis on sajandite jooksul teinud läbi suure arengu, liikudes vanast gooti kirjast ladina kirja poole ning kohandades saksa ja soome mõjutusi. Tänapäevane tähestik põhineb ladina alustähestikul, millele on lisatud eesti keele häälikusüsteemi jaoks vajalikud lisamärgid.
Tähestiku järjestus on järgmine:
- A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, Q, R, S, Š, Z, Ž, T, U, V, W, Õ, Ä, Ö, Ü, X, Y
Kuid tähelepanelik lugeja märkab siin kohe nüansse. Näiteks C, Q, W, X ja Y on tähed, mida me “päris” eesti sõnades (nagu leib, kodu või töö) ei kohta. Seega, kui rääkida rangelt eesti omasõnadest, on tähtede arv märksa väiksem.
Omatähed, võõrtähed ja tsitaatsõnad
Et mõista tähestiku struktuuri süvitsi, tuleb eristada kolme kategooriat. See jaotus aitab selgitada, miks erinevad allikad võivad mõnikord anda veidi erinevaid signaale tähtede arvu kohta.
1. Eesti omatähed
Need on tähed, mida kasutatakse põlises eesti sõnavaras ja vanades laensõnades, mis on keelega täielikult kohanenud. Omatähti on kokku 23. Nende hulka kuuluvad kõik täishäälikud (sh täpitähed ja õ) ning enamik kaashäälikuid (k, p, t, m, n, r, l, j, v, s, h jne). Huvitav on märkida, et kuigi tähed B ja G on tähestikus olemas, esinevad need omasõnades vaid teatud tingimustel või on tegu muganenud laenudega.
2. Võõrtähed (F, Š, Z, Ž)
Need neli tähte moodustavad silla omasõnade ja võõrnimede vahel. Neid nimetatakse võõrtähtedeks, sest ajalooliselt eesti keeles selliseid häälikuid ei olnud. Tänapäeval on need aga täiesti kodunenud ja neid peetakse eesti tähestiku lahutamatuks osaks.
Ilma täheta F ei saaks me kirjutada sõnu nagu film, foor või fakt. Tähed Š (šaa) ja Ž (žee) märgivad susisevaid häälikuid, mis on vajalikud sellistes sõnades nagu šokolaad, garaaž või žürii. Täht Z (zett) esineb sõnades nagu zooloogia või bioloogia.
3. Ladina tähestiku tähed võõrnimede jaoks
Siia gruppi kuuluvad C, Q, W, X ja Y. Neid tähti ei kasutata eesti keele omasõnades ega isegi mitte muganenud võõrsõnades (tsitaatsõnades aga küll). Nende peamine funktsioon on võimaldada kirjutada võõrapäraseid nimesid (nt New York, Cannes, Wikipedia) nende originaalkujul. Kuigi nad on tähestiku nimekirjas olemas, on neil eesti keeles n-ö “külalisstaatus”.
Täishäälikute eriline roll ja “Õ” fenomen
Eesti keel on maailmas tuntud oma vokaalirohkuse poolest. Meie tähestikus on 9 täishäälikut: A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü. See on märkimisväärne arv võrreldes paljude teiste Euroopa keeltega. Vokaalid mängivad eesti keeles kandvat rolli, eriti kuna meil on võimalik moodustada pikki vokaalijadasid (nt sõnas jõeäärne või kuulsas lauses “kuuuurija töööö”).
Erilist tähelepanu väärib täht Õ. See on eesti keele üks suurimaid uhkusi ja eripärasid. Ajalooliselt tähistati Õ-häälikut sageli Ö-tähega, mis tekitas palju segadust, sest hääldus on kardinaalselt erinev. Selguse tõi majja keelemees Otto Wilhelm Masing 19. sajandi alguses, kes tõi tähestikku Õ-tähe, et eristada sõnu nagu kõrts ja körts. Tänu Masingule on meil täna unikaalne täht, mis eristab eesti keelt lõunanaabritest ja muudab meie kirjakeele häälduspäraseks.
Teised täpitähed (Ä, Ö, Ü) on laenatud saksa ja rootsi eeskujudest, kuid on eesti keeles saavutanud täiesti iseseisva staatuse, asudes tähestiku lõpus, mitte oma alustähtede (A, O, U) järel nagu mõnedes teistes keeltes.
Tähestikuline järjestus: miks Z ei ole lõpus?
Üks sagedasemaid vigu, mida tehakse, on eeldus, et eesti tähestik järgib täpselt inglise keele loogikat. Kõige silmatorkavam erinevus on tähe Z asukoht. Kui inglise keeles ja paljudes teistes ladina kirja kasutavates keeltes on Z viimane täht, siis eesti tähestikus asub ta hoopis keskel.
Eesti tähestiku järjestuse loogika on järgmine: susisevad häälikud on grupeeritud kokku. Pärast tähte S tulevad Š, Z ja Ž. See on oluline teada näiteks sõnaraamatute kasutamisel või nimekirjade koostamisel. Kui otsite entsüklopeediast sõna “zooloogia”, ei leia te seda raamatu lõpust, vaid S-tähe järel.
Samuti on oluline meeles pidada, et täpitähed Õ, Ä, Ö, Ü on tähestiku lõpus iseseisvad tähed. Erinevalt saksa keelest, kus ö võidakse sorteerida o alla, on eesti keeles Ö täiesti eraldiseisev täht. See tähendab, et “aabits” on nimekirja alguses ja “ülemus” nimekirja lõpus.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kuna tähestiku teema tekitab tihti vaidlusi, oleme koondanud siia vastused kõige põletavamatele küsimustele.
-
Kas W on eesti tähestikus eraldi täht?
Jah, W (kaksisvee) on eesti tähestikus eraldi täht ja asub V järel. Vanasti kasutati W-d sageli V asemel (nt Wabadussõda), kuid tänapäeva õigekirjas asendab teda V. W-d kasutatakse nüüd vaid võõrnimedes (nt Walter). -
Miks tähed C, Q, X ja Y tähestikus on, kui meil neid vaja pole?
Need tähed on vajalikud selleks, et saaksime kirjutada rahvusvahelisi nimesid, kaubamärke ja võõrkeelseid termineid originaalkujul. Ilma nendeta oleks võimatu korrektselt kirja panna nimesid nagu Cervantes või Xerox. -
Mitu täishäälikut on eesti keeles?
Eesti keeles on 9 täishäälikut: A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü. -
Kes leiutas tähe Õ?
Tähe Õ tõi eesti kirjakeelde Otto Wilhelm Masing 19. sajandi alguses (esmakordselt kasutas ta seda 1816. aastal ilmunud teoses), et eristada õ-häälikut ö-häälikust. -
Kas š ja ž on laenatud vene keelest?
Mitte otseselt. Märgid ise (katused tähtede peal) pärinevad tšehhi keelest, mis oli eeskujuks paljudele Euroopa keeltele susisevate häälikute märkimisel. Need võeti kasutusele, et asendada varasemaid kohmakaid saksa-päraseid täheühendeid (nagu sch).
Digitaalne kirjaoskus ja tähestiku kasutus IT-maailmas
Tänapäeva digitaalses maailmas on tähestiku tundmine omandanud uue tähenduse. Arvutite ja nutiseadmete ajastul ei piisa ainult tähtede järjekorra teadmisest; oluline on mõista ka märgistiku kodeeringuid ja klaviatuuriasetusi.
Eesti klaviatuuriasetus (Estonian keyboard layout) põhineb QWERTY-standardil, kuid sellel on olulised modifikatsioonid, et mahutada meie rikkalikku vokaalide valikut. Tähed Õ, Ä, Ö ja Ü on leidnud oma koha klaviatuuri parempoolses servas, tõrjudes kõrvale mõned sümbolid, mis on inglise paigutuses kergemini kättesaadavad. Huvitaval kombel on täht Š ja Ž sageli peidetud klahvikombinatsioonide alla (nt Alt Gr + s või z) või asuvad numbrirea läheduses, sõltuvalt operatsioonisüsteemist.
Teine oluline aspekt on domeeninimed. Kui varem sai registreerida vaid ladina alustähestikuga domeene (a-z), siis nüüd on võimalikud ka täpitähtedega domeenid (IDN). See tähendab, et ettevõte saab registreerida aadressi www.tööriistad.ee, mitte ei pea leppima nimekujuga tooriistad.ee. See tehnoloogiline areng on andnud eesti tähestikule internetis võrdväärse staatuse suurte maailmakeeltega ja aitab säilitada keelelist omapära ka küberruumis.
Võõramaalastele, kes eesti keelt õpivad, on just tähestiku lõpuosa (Õ, Ä, Ö, Ü) kõige suuremaks väljakutseks, seda nii häälduse kui ka trükkimise osas. Nende tähtede korrektne kasutamine on aga kriitilise tähtsusega, sest valesti trükitud täht võib muuta sõna tähendust täielikult – näiteks on suur vahe, kas minna “koju” või “köju” (viimast sõna küll ei eksisteeri, kuid tolm ja tölm on täiesti erineva tähendusvarjundiga). Seega, tähestiku täpne tundmine on vundament, millele toetub kogu eesti keele oskus nii paberil kui ka ekraanil.
