Kui küsida keskmiselt eestlaselt, mitu linna tema kodumaal tegelikult asub, jäävad paljud vastusega hätta või pakuvad numbrit, mis on tegelikkusest kaugel. Enamasti suudetakse nimetada suuremaid keskusi nagu Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva ja Viljandi, kuid Eesti kaart on tegelikult tihedalt pikitud palju rohkemate linna staatust kandvate asulatega. Linnade arv on läbi ajaloo muutunud, sõltudes poliitilistest otsustest, haldusreformidest ja rahvastiku liikumisest. See teema on eriti aktuaalseks muutunud pärast viimast suurt haldusreformi, mis muutis paljude inimeste arusaama sellest, mis on linn haldusüksusena ja mis on linn asustusüksusena. Selles artiklis sukeldume süvitsi Eesti linnade maailma, selgitame lahti keerulised terminid ning toome teieni täpse ja üllatava statistika.
Mis on Eestis linna definitsioon?
Enne konkreetse numbri juurde asumist on oluline mõista, mida “linn” Eesti kontekstis üldse tähendab. Erinevalt paljudest suurriikidest, kus linna staatus (inglise keeles city) antakse vaid sadade tuhandete elanikega metropolidele, on Eesti lähenemine ajalooliselt ja kultuuriliselt teistsugune. Meil ei sõltu linna staatus jäigalt elanike arvust, vaid pigem ajaloolistest linnaõigustest, taristust ja piirkondlikust tähtsusest.
Õiguslikus mõttes tuleb teha vahet kahel mõistel:
- Linn kui haldusüksus: See tähendab, et linn on ise kohalik omavalitsus, millel on oma linnapea ja volikogu (näiteks Tallinn või Rakvere).
- Linn kui asustusüksus: See on tiheasustusega piirkond, millel on linna nimetus, kuid mis ei pruugi olla iseseisev omavalitsus. See võib kuuluda suurema valla koosseisu (näiteks Tapa või Kunda).
See eristus on kriitilise tähtsusega, sest just siin tekib kõige rohkem segadust. Inimene võib elada linnas, millel on linna nimi ja piirid, kuid mida juhib vallavanem, mitte linnapea.
Mitu linna Eestis siis praegu on?
Tänase seisuga on Eestis ametlikult 47 linna. See number võib tunduda üllatavalt suur riigi kohta, mille rahvaarv on vaid 1,3 miljonit. See tähendab, et Eestis on üks linn umbes iga 28 000 elaniku kohta, kuid reaalsuses on jaotus äärmiselt ebaühtlane.
Need 47 linna jagunevad omakorda vastavalt eelpool mainitud loogikale:
- Omavalitsuslikud linnad: Need on linnad, mis moodustavad omaette valla staatusega omavalitsuse. Pärast 2017. aasta haldusreformi jäi selliseid linnu vähemaks (näiteks Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve, Viljandi, Rakvere, Maardu, Keila, Võru, Haapsalu, Paide, Sillamäe, Narva-Jõesuu ja Loksa).
- Vallasisesed linnad: Need on linnad, mis on kaotanud oma iseseisva haldusliku staatuse ja ühinenud ümbritsevate valdadega. Nad on säilitanud oma nime ja linna tiitli asustusüksusena, kuid administratiivselt on nad osa vallast (näiteks Türi, Elva, Valga, Jõgeva, Põlva jt).
Huvitav on märkida, et enne 2017. aasta haldusreformi oli pilt teistsugune ning paljud praegused vallasisesed linnad olid varem iseseisvad omavalitsused. Reformi eesmärk oli luua võimekamad omavalitsused, kuid see tekitas olukorra, kus “linn” muutus paljudel juhtudel pigem geograafiliseks kui poliitiliseks mõisteks.
Suured vs väikesed: Äärmuslikud kontrastid
Eesti linnade nimekirja vaadates torkab silma äärmuslik erinevus rahvaarvus ja suuruses. See mitmekesisus ongi Eesti asustuse üks võluvamaid omadusi.
Suurlinnad Eesti mõistes
Loomulikult troonib nimekirja tipus Tallinn, kus elab ligikaudu kolmandik kogu riigi rahvastikust. Tallinn on ainus linn Eestis, mis kvalifitseerub rahvusvahelises mastaabis keskmise suurusega linnaks. Järgneb Tartu, ülikoolilinn ja Lõuna-Eesti keskus, mis oma ca 95 000 elanikuga on kindel number kaks.
Ida-Virumaa tööstuslinnad Narva ja Kohtla-Järve ning suvepealinn Pärnu moodustavad järgmise grupi. Need viis linna on peamised tõmbekeskused, kuhu koonduvad töökohad, haridus ja kultuurielu.
Väikelinnad ja nende võlu
Skaala teises otsas asuvad linnad, mis on rahvaarvult väiksemad kui paljud külad Tallinna ümbruses. Need on kohad, kus aeg justkui liigub aeglasemalt ja kogukond on väga ühtehoidev.
Kõige väiksem linn Eestis on Mõisaküla. See Viljandimaal asuv linnake on koduks alla 800 inimesele. Hoolimata väiksusest on Mõisakülal pikk ajalugu raudteelinnana ja kohalikud on oma linna staatuse üle uhked. Teine põnev näide on Kallaste Peipsi ääres, mis on tuntud oma vanausuliste kultuuri ja punaste liivakivipaljandite poolest. Need väikelinnad on suurepärased näited sellest, et linna staatus Eestis ei ole pelgalt statistiline näitaja, vaid kannab endas ajaloolist identiteeti.
Eesti linnade ajalooline kujunemine
Selleks, et mõista tänast linnade arvu, tuleb heita pilk ajalukku. Esimesed linnad tekkisid Eestis 13. sajandil seoses võõrvallutajate tuleku ja kaubanduse arenguga. Tallinn (tollal Reval) ja Tartu (Dorpat) said esimestena linnaõigused – vastavalt Lübecki ja Riia õiguse alusel. Keskajal kuulusid mitmed Eesti linnad Hansa liitu, olles olulised lülid lääne ja ida vahelises kaubanduses.
Järgmine suur linnastumise laine toimus tööstusrevolutsiooni ajal 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, kui raudtee ehitamine ja vabrikute rajamine tekitasid uusi keskusi (näiteks Tapa, Valga, Mõisaküla). Nõukogude periood tõi kaasa sunniviisilise industrialiseerimise, mille tulemusena tekkisid Kirde-Eestisse täiesti uued tööstuslinnad nagu Sillamäe ja Kohtla-Järve, ning kasvatati olemasolevaid asulaid linnadeks (näiteks Kehra, Kiviõli).
Taasiseseisvumise järel on toimunud vastupidine protsess – eeslinnastumine, kus inimesed kolivad suurtest linnadest välja, kuid mitte maale, vaid linna lähedal asuvatesse uusasumitesse. See on tekitanud olukorra, kus mõned vallad (näiteks Viimsi või Rae) on rahvaarvult suuremad kui enamik Eesti linnu, kuid ei taotle linna staatust, eelistades jääda valdadeks.
Linnade nimekiri ja piirkondlik jaotus
Et saada täielikku pilti, vaatame, kuidas need 47 linna Eestis paiknevad. Jaotus on ajaloolistel ja geograafilistel põhjustel ebaühtlane.
- Põhja-Eesti: Lisaks Tallinnale asuvad siin Maardu, Keila, Saue, Paldiski, Loksa, Kehra. Need on suuresti seotud pealinna majandusruumiga või sadamatega.
- Ida-Eesti: See on Eesti kõige urbaniseeritum piirkond väljaspool Harjumaad. Siin asuvad Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe, Jõhvi, Kiviõli, Püssi ja Narva-Jõesuu. Piirkonna eripäraks on tihe tööstuslinnade võrgustik.
- Lõuna-Eesti: Tartu on vaieldamatu keskus, kuid piirkonnas on palju ajaloolisi väikelinnu nagu Viljandi, Võru, Valga, Põlva, Elva, Otepää, Tõrva, Antsla, Räpina. Lõuna-Eesti linnad on sageli kohalikud kultuuri- ja hariduskeskused.
- Kesk-Eesti: Siin asuvad Paide, Türi, Põltsamaa, Jõgeva, Mustvee. Need linnad on olulised logistilised sõlmpunktid ja põllumajanduspiirkondade keskused.
- Lääne-Eesti ja saared: Haapsalu on Läänemaa pärl. Saartel on linnu vähe – Saaremaal vaid Kuressaare ja Hiiumaal Kärdla. Need on oma maakondade absoluutsed tõmbekeskused.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Eesti linnade teema tekitab sageli küsimusi, eriti kui arvestada haldusreformi järgset segadust. Siin on vastused levinumatele küsimustele.
Milline on Eesti kõige väiksem linn?
Rahvaarvu poolest on Eesti väikseim linn Mõisaküla, kus elanike arv on langenud alla 800 inimese. Pindalalt on üks väiksemaid Kallaste. Hoolimata väiksusest on mõlemad säilitanud linna staatuse asustusüksusena.
Kas alev võib saada linnaks?
Jah, teoreetiliselt on see võimalik, kui asula vastab linna kriteeriumitele ja kohalik omavalitsus seda taotleb. Ajalooliselt on paljud linnad alustanud alevina. Samas on tänapäeval tendents pigem vastupidine – haldusreformiga liidetakse üksusi, mitte ei tekitata uusi iseseisvaid linnu juurde. Mõned suured alevikud (nt Laagri või Peetri) on suuremad kui paljud väikelinnad, kuid ei ole linnaks pürginud.
Mis vahe on linnal ja vallal?
Enne 2017. aastat oli vahe selgem: linn oli linnaline omavalitsus ja vald maaline. Nüüd on piirid hägused. On olemas “linn-vallad” (nagu Pärnu linn haldusüksusena), mille koosseisu kuuluvad suured metsaalad ja külad. Seega võib “Pärnu linnas” elada inimene, kelle aknast paistab mets ja põld, sest ta elab haldusüksuse äärealal, mitte asustusüksuses Pärnu linn.
Milline on Eesti noorim linn?
Ametlikult linnaõiguste saamise mõttes on nooremate seas näiteks Saue (sai linnaõigused 1993) ja mitmed teised asulad, mis taasiseseisvumise alguses staatust muutsid. Kuid asustuse mõttes on “noorimad” Kirde-Eesti tööstuslinnad, mis ehitati tühjale kohale või väikeste külade asemele 20. sajandi keskel.
Väikelinnade kultuuriline ja turismipotentsiaal
Eesti 47 linna ei ole pelgalt statistilised ühikud kaardil; igaüks neist peidab endas unikaalset atmosfääri ja külastamisväärtust. Kui suurlinnad meelitavad kaubanduskeskuste ja meelelahutusega, siis väikelinnad pakuvad autentsust ja rahu, mida on raske leida metropolides. Turismi seisukohalt on just väikelinnad Eesti avastamata ressurss.
Võtame näiteks Haapsalu, mida nimetatakse sageli Põhjamaade Veneetsiaks oma puidust arhitektuuri ja merelise atmosfääri tõttu. Või Viljandi, mis on tänu pärimusmuusika festivalile ja kultuuriakadeemiale kujunenud omamoodi loovlinnakuks keset Lõuna-Eestit. Isegi tööstuslinnad nagu Sillamäe on muutunud turismimagnetiks tänu oma suurejoonelisele stalinistlikule arhitektuurile ja renoveeritud merepromenaadile, pakkudes ajaloohuvilistele elavat muuseumikogemust.
Väiksemad kohad nagu Tõrva või Elva on positsioneerinud end suvituslinnadena, panustades järvedele, matkaradadele ja heakorrale. Need linnad tõestavad, et elukvaliteet ei sõltu elanike arvust, vaid kogukonna aktiivsusest ja oskusest oma eripära ära kasutada. Külastades Eesti väikelinnu, märkate kiiresti, et igal neist on oma “kiiks” või tunnuslause – olgu selleks siis “Heade mõtete linn”, “Talvepealinn” või “Mulgimaa pealinn”. See rikkalik mitmekesisus väikesel territooriumil ongi põhjus, miks tasub teada, et Eestis on 47 linna, ning võtta eesmärgiks neid kõiki külastada.
