Eesti keele kirjavahemärgistus on paljudele kirjutajatele paras peavalu ning sageli tundub, et komareeglid on pigem soovituslikud kui kohustuslikud. Ometi on kirjavahemärkidel, eriti komal, lauses kindel ülesanne: need liigendavad mõtet, eraldavad lauseosi ja aitavad lugejal tekstist õigesti aru saada. Üks sagedasemaid komistuskivisid, millega puutuvad kokku nii kooliõpilased kui ka kogenud tekstikirjutajad, on sõna „siis”. Kas selle ette käib alati koma? Või ei käi kunagi? Või sõltub see millestki kolmandast? Segadus on kerge tekkima, sest „siis” on mitmekülgne sõna, mis võib lauses täita erinevaid rolle – see võib olla nii määrsõna, sidesõna funktsioonis olev aseaine kui ka lihtsalt emotsionaalne rõhusõna.
Kuidas lauseehitus määrab koma vajaduse
Et mõista, millal tuleb sõna „siis” ette koma panna ja millal mitte, tuleb esmalt vaadata lause sügavamat struktuuri. Eesti keele komareeglid põhinevad suures osas lause ehitusel, mitte hingamispausidel, nagu vahel ekslikult arvatakse. Kõige olulisem on kindlaks teha, mitu öeldist (tegusõna pöördelist vormi) lauses on.
Kui lauses on mitu öeldist, on tegemist liitlausega. Liitlaused jagunevad omakorda rindlauseteks ja põimlauseteks. Sõna „siis” paikneb tihti just kahe osalause piiril ja see ongi koht, kus enamik vigu tehakse. Põhireegel on lihtne: kui „siis” alustab uut osalauset, mis järgneb eelnevale osalausele, tuleb nende vahele panna koma. Kuid see reegel kehtib vaid juhul, kui tegemist on tõesti kahe eraldiseisva osalausega, millel on kummalgi oma tegevus ja tegija.
Lihtlauses, kus on vaid üks öeldis, sõna „siis” ette üldjuhul koma ei käi, välja arvatud juhul, kui tegemist on loeteluga või kiiluga. Seega on esimene samm alati öeldiste üleslugemine. Kui näed kahte tegevust, peab sinu „sisemine häirekell” tööle hakkama ja küsima, kas siin on vaja kirjavahemärki.
Kuldrreegel: “Kui” ja “siis” tandem
Kõige klassikalisem ja levinum olukord, kus sõna „siis” ette kindlalt koma kuulub, on tingimuslik põimlause. See on konstruktsioon, mis algab tavaliselt sõnaga „kui” ja mille pealause algab sõnaga „siis”.
Näide: „Kui vihma sajab, siis me piknikule ei lähe.”
Selles lauses on kaks osalauset:
- Kõrvallause: „Kui vihma sajab” (öeldis on „sajab”)
- Pealause: „siis me piknikule ei lähe” (öeldis on „ei lähe”)
Siin ei pane me koma mitte sõna „siis” pärast, vaid seetõttu, et kõrvallause lõppes. Eesti keeles tuleb kõrvallause pealausest alati komadega eraldada. Sõna „siis” on siin lihtsalt pealause alguses olev siduv element, mis viitab tagasi tingimusele. Paljud jätavad selle koma panemata, sest lause voolab sujuvalt, kuid grammatiliselt on see viga.
Oluline on märkida, et mõnikord võib sõna „kui” olla lausest välja jäetud, kuid tingimuslik sisu jääb alles. Näiteks: „Sajab vihma, siis püsime toas.” Ka siin on koma kohustuslik, sest tegemist on kahe osalausega.
Sõna „siis” rindlauses
Teine levinud olukord on rindlause, kus „siis” toimib ühendava sõnana kahe samaväärse osalause vahel. Rindlauses on osalaused iseseisvad ja võiksid eksisteerida ka eraldi lausetena.
Vaatame lauset: „Kell lõi kaksteist, siis algas ilutulestik.”
Siin on meil kaks sündmust, mis järgnevad üksteisele. Esimene osalause on „Kell lõi kaksteist” ja teine on „siis algas ilutulestik”. Kuna tegemist on kahe öeldisega („lõi” ja „algas”), tuleb nende vahele panna koma.
Siinkohal tasub aga olla tähelepanelik stiili suhtes. Rindlausetes võib „siis” asemel või sellega koos kasutada ka sidesõna „ja”, mis muudab komareeglit (sidesõna „ja” ette üldjuhul koma ei käi). Samuti on mõnikord korrektsem kasutada semikoolonit, kui osalaused on sisult küllaltki iseseisvad, või teha hoopis kaks eraldi lauset. Kuid kui lause jääb üheks tervikuks ja „ja” puudub, on koma „siis” ees vajalik.
Millal koma kindlasti ei panda?
Üks suurimaid vigu on hüperkorrektsus – koma pannakse igaks juhuks igale poole. Sõna „siis” puhul juhtub seda tihti lihtlausetes, kus see sõna toimib ajalise määrsõnana.
Näide: „Ma tulen siis sinu juurde.”
Selles lauses on ainult üks öeldis („tulen”). Sõna „siis” vastab küsimusele „millal?”. See on tavaline lauseliige (määrus) ega vaja eraldamist. Koma panemine siia oleks ränk viga.
Samuti ei käi koma rõhutava partikli „siis” ette või järele.
Näide: „Mis sul siis viga on?” või „Lähme siis kinno!”
Nendes lausetes ei märgi „siis” aega ega seo lauseosi, vaid annab lausele emotsionaalse varjundi või sujuvuse. Sellisel juhul on koma kasutamine täiesti põhjendamatu.
Veel üks olukord, kus tuleb olla tähelepanelik, on ühendsidendid nagu „siis kui”.
Näide: „Ma helistan sulle siis, kui töö lõpetan.” (Siin on koma „siis” järel, sest algab uus kõrvallause sõnaga „kui”).
Aga: „Ma tulen siis kui vaba olen.” (Siin käsitletakse „siis kui” sageli ühendina ja koma on „siis” ees, kui rõhk on ajalisel määratlusel, kuid tavaliselt paigutub koma ikkagi osalausete piirile ehk „kui” ette).
Stiililised nüansid ja loetelud
Harvemini esineb olukordi, kus „siis” on osa loetelust.
Näide: „Kõigepealt pesime põrandad, siis pühkisime tolmu ja lõpuks viisime prügi välja.”
Siin on tegemist koondlausega (kui tegija on sama), kuid kuna tegevused on loetletud ja järgnevad üksteisele ajalises järjestuses, kasutatakse komasid loetelu rühmitamiseks. Kui aga tegemist oleks eraldi osalausetega (nt erinevad tegijad), kehtiksid tavalised liitlause reeglid.
Mõnikord kasutatakse sõna „siis” täpsustava lisandina, mis nõuab mõlemale poole komasid, kuid see on harv ja spetsiifiline kasutusviis. Tavakirjutajale on kõige olulisem meelde jätta erisus lihtlause (ei ole koma) ja liitlause (on koma kahe osalause piiril) vahel.
Korduma kippuvad küsimused
Et teooria paremini kinnistuks, vaatame läbi mõned praktilised küsimused, mis keeleõppijatel ja kirjutajatel sageli tekivad.
Kas sõna „siis” nõuab enda ees alati koma, kui ta on lause keskel?
Ei, kindlasti mitte. Koma on vajalik ainult siis, kui sõna „siis” alustab uut osalauset (liitlause puhul) või kui see on osa loetelust. Lihtlauses, kus „siis” on ajamäärus (nt „Me kohtume siis hiljem”), koma ei panda.
Miks on lauses „Kui tervis on hea, siis on tuju ka hea” koma just „siis” ees?
Koma ei ole seal otseselt sõna „siis” pärast, vaid sellepärast, et lõppeb kõrvallause („Kui tervis on hea”). Eesti keele reegel ütleb, et kõrvallause tuleb pealausest eraldada. Kuna pealause algab juhuslikult sõnaga „siis”, satubki koma selle ette.
Kas ma võin panna koma, kui ma teen rääkides pausi sõna „siis” ees?
Ei, rääkimise pausid ei võrdu alati kirjavahemärkidega. Intonatsioon võib olla petlik. Kirjavahemärkide panemisel tuleb lähtuda lause grammatilisest ehitusest (öeldiste arvust ja osalausete piiridest), mitte hingamispausidest.
Kuidas käituda lauses „Mis siis ikka”?
See on kinnistunud väljend või lihtlause (sõltuvalt kontekstist), kus sõna „siis” toimib rõhusõnana. Siia ei käi mingit koma.
Kas on vahet, kas kirjutan „siis, kui” või „siis kui”?
Jah on. Üldjuhul käib koma sõna „kui” ette, sest see alustab kõrvallauset. Seega on korrektne: „Ma tulen siis, kui saan.” Mõnikord harva, kui rõhk on väga tugevalt sõnapaaril kui tervikul, võib koma asukoht varieeruda, kuid kindla peale minek on panna koma „kui” ette, jättes „siis” pealausesse.
Praktilised sammud vigade vältimiseks
Õigekiri ei ole kaasasündinud anne, vaid õpitav oskus. Sõna „siis” ja komade vahekord on üks neist reeglitest, mis muutub loogiliseks kohe, kui hakkate analüüsima lause ehitust, mitte sõnu endid. Peamine viga, mida tehakse, on pinnapealne lähenemine – otsitakse konkreetset „võlusõna”, mis nõuab koma, selle asemel et vaadata lauset tervikuna.
Esimene soovitus on alati üles leida lause tegusõnad. Kui näete kahte pöördes tegusõna, on suur tõenäosus, et nende vahele on vaja piiri. See piir võib olla koma sõna „siis” ees. Teine tõhus meetod on proovida lauset mõttes ümber sõnastada. Kui saate lause jagada kaheks eraldi lauseks ilma, et mõte kaoks, on tegemist liitlausega ja koma on vajalik.
Lõpuks aitab kaasa ka kvaliteetse eestikeelse kirjanduse ja ajakirjanduse lugemine. Visuaalne mälu on tugev abimees – kui olete sadu kordi näinud konstruktsiooni „Kui…, siis…”, tekib teil kirjutades automaatne refleks panna koma õigesse kohta. Keeletunnetus areneb ajaga, kuid teadlikkus grammatikareeglitest kiirendab seda protsessi märgatavalt. Järgmine kord, kui kirjutate sõna „siis”, peatuge hetkeks ja küsige endalt: kas siin algab uus mõte või jätkub vana? See väike paus võib päästa teie teksti piinlikust veast.
