Keel on elav ja pidevalt muutuv organism, mis kohaneb ühiskonna arengute, tehnoloogia hüpete ja kultuuriliste nihetega. Selles kiires voolus võib tekkida tunne, et jäigad reeglid ja paksud raamatud on jäänud minevikku, asendudes kiirete veebiotsingute ja automaatsete spelleritega. Ometi teab iga süvitsi keelega tegelev inimene – olgu ta toimetaja, jurist, üliõpilane või lihtsalt korrektset väljendust hindav kodanik –, et “Eesti keele käsiraamat” (EKK) ei ole pelgalt tolmu koguv museaal. See on tüvitekst, mis hoiab meie kirjakeele süsteemi koos, pakkudes loogikat seal, kus intuitsioonist jääb väheks. Isegi ajastul, mil räägitakse keele vabaks laskmisest ja normingute lõdvendamisest, jääb süsteemne arusaam keele ehitusest vundamendiks, millele toetub selge ja üheselt mõistetav suhtlus.
Eesti keele vundament ja selle arhitektid
Et mõista käsiraamatu olulisust, tuleb esmalt vaadata selle sisu sügavust. Erinevalt õigekeelsussõnaraamatust (ÕS), mis annab soovitusi konkreetsete sõnade käänamiseks, pööramiseks ja kirjutamiseks, on “Eesti keele käsiraamat” (autoriteks peamiselt Mati Erelt, Tiiu Erelt ja Kristiina Ross) süsteemne ülevaade keele struktuurist. See on nagu ehitusinseneri plaan, samas kui sõnaraamat on pigem nimekiri ehitusmaterjalidest.
Käsiraamat katab kolme suurt valdkonda, mis on keeleoskuse alustalad:
- Ortograafia ehk õigekiri: See on kõige praktilisem osa, mis puudutab suur- ja väiketähti, kokku- ja lahkukirjutamist, lühendamist ja numbrite kirjutamist.
- Morfoloogia ehk vormiõpetus: Siin selgitatakse, kuidas sõnad muutuvad – käänded, pöörded ja sõnamoodustus. See on oluline, et mõista, miks me ütleme “uusse” (mitte “uude”) või kuidas moodustada tuletisi.
- Süntaks ehk lauseõpetus: See osa õpetab lauseehitust, sõnade järjekorda ja kirjavahemärkide kasutamist, mis on ülioluline mõtte selguse tagamiseks.
Tänapäeva keeleteadlased rõhutavad, et kuigi üksikud sõnad tulevad ja lähevad, püsib keele grammatiline karkass stabiilsena aastakümneid, vahel isegi sajandeid. Just seda stabiilset karkassi käsiraamat kirjeldabki. Ilma selle “kaardita” on oht eksida detailidesse, mõistmata suurt pilti.
Miks reeglid on vabaduse, mitte piirangu alus?
Levinud on eksiarvamus, et keelereeglid on loodud selleks, et kirjutajat ahistada või tema loovust piirata. Tegelikkuses on olukord vastupidine. Standardiseeritud kirjakeel on kokkulepe, mis võimaldab meil üksteisest täpselt aru saada. Kui igaüks kirjutaks suurtähti või komasid oma suva järgi, muutuksid keerulisemad tekstid – seadused, kasutusjuhendid, uudised – raskesti loetavaks ja mitmeti tõlgendatavaks.
Kokku- ja lahkukirjutamise igavene dilemma
Üks valdkond, kus “Eesti keele käsiraamat” on asendamatu, on kokku- ja lahkukirjutamine. See on eesti keele üks keerukamaid tahke, kus ainuüksi kõhutundest ei piisa. Interneti ja inglise keele mõjul kipuvad inimesed üha enam sõnu lahku kirjutama (nt “auto pesula” vs “autopesula”). Käsiraamat selgitab siin loogikat: kas tegemist on liigimõistega või juhusliku omadusega? Kas esikomponent on ainsuse omastavas või nimetavas?
Näiteks selgitab käsiraamat reeglit, et kui nimisõna ees on number, kirjutatakse see lahku (nt “viis aastat”), aga kui see moodustab omadussõna, siis kokku või sidekriipsuga (“viieaastane”, “5-aastane”). Sellised nüansid on kriitilised professionaalses tekstis ja nende reeglite tundmine eristab harrastajat professionaalist.
Kirjavahemärgid kui mõtte täpsustajad
Teine suur komistuskivi on komad ja muud kirjavahemärgid. Eesti keele kirjavahemärgistus on valdavalt grammatiline, mitte intonatsiooniline (nagu inglise keeles). See tähendab, et koma panek sõltub lauseehitusest, mitte hingamispausist. Käsiraamat toob välja selged skeemid: osalaused eraldatakse komadega, loetelud samuti, kuid teatud sidesõnade puhul on erandid.
Tänapäeva kiires veebisuhtluses võib koma tunduda ebaoluline, kuid ametlikus kirjavahetuses võib valesti paigutatud või puuduv koma muuta lause tähendust kardinaalselt (klassikaline näide: “puua mitte, armu anda” vs “puua, mitte armu anda”). Käsiraamat pakub siin kindlat seljatagust.
Käsiraamat digiajastul: EKK versus Sõnaveeb
Me elame ajal, mil Eesti Keele Instituut (EKI) on liikumas uue keelekorralduse suunas, mis on liberaalsem ja kirjeldavam. Sõnaveeb on saanud peamiseks allikaks, kust inimesed infot otsivad. Tekib küsimus: kas staatiline käsiraamat on iganenud?
Vastus on kindel ei. Sõnaveeb on suurepärane tööriist, et näha sõnade tähendusi ja nende kasutust korpustes (tekstikogudes). Kuid Sõnaveeb ei selgita alati miks. Kui Sõnaveeb näitab, et sõna “õigesti” võib teatud kontekstis kasutada paralleelselt mõne muu vormiga, siis käsiraamat selgitab selle taga olevat süsteemi.
Lisaks on oluline mõista allikate hierarhiat ja eesmärki:
- Sõnaveeb ja EKI ühendsõnastik: Dünaamilised, pidevalt täienevad, kirjeldavad reaalset keelekasutust. Head uute sõnade leidmiseks.
- ÕS (Õigekeelsussõnaraamat): Normatiivne, fikseerib kirjakeele normi kindlaks perioodiks.
- Eesti keele käsiraamat: Analüütiline ja reeglipõhine. See on koht, kuhu vaadata, kui tahad luua teksti, mis vastab akadeemilisele või ametlikule standardile.
Keeleteadlased soovitavad kasutada neid allikaid kombineeritult. Kui tahad teada, kas sõna “suunamudija” on sobilik kasutada, vaata Sõnaveebi. Kui tahad teada, kas kirjutada “Tallinna Tehnikaülikool” või “Tallinna tehnikaülikool” ja miks, annab käsiraamat reegli asutusenimede ja nende tüübinimetuste kohta.
Kellele on käsiraamat tegelikult mõeldud?
Võiks arvata, et tegemist on vaid filoloogide tööriistaga, kuid tegelikult on sihtgrupp palju laiem. Iga inimene, kes soovib jätta endast haritud ja usaldusväärset muljet, vajab aeg-ajalt käsiraamatu abi.
- Üliõpilased: Lõputööde kirjutamisel on akadeemiline keel nõutud. Kõnekeelsed lausekonstruktsioonid lükkavad töö hinde alla.
- Ametnikud ja juristid: Õigusaktid ja haldusdokumendid peavad olema üheselt mõistetavad. Grammatiline täpsus on siin õigusliku jõu küsimus.
- Turundajad ja sisuloojad: Kuigi reklaamkeel on mänguline, on vigane tekst (nt vale kokkukirjutamine) märk lohakusest ja võib kahjustada brändi mainet.
- Tõlkijad: Võõrkeelest tõlkides on oht kanda üle võõraid lausestruktuure. Käsiraamat aitab meelde tuletada eesti keele omast lauseehitust.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas “Eesti keele käsiraamatut” saab kasutada ka veebis?
Jah, “Eesti keele käsiraamat” on kättesaadav Eesti Keele Instituudi veebilehel. See teeb info leidmise kiireks ja mugavaks, kuigi paljud eelistavad süvenemiseks siiski paberraamatut.
Kas käsiraamatu reeglid on kivisse raiutud?
Ei, keel muutub ja koos sellega uuenevad ka käsiraamatud. Siiski on muutused käsiraamatus (grammatikas) palju aeglasemad kui sõnavaras. Põhireeglid püsivad stabiilsena, et tagada keele järjepidevus.
Miks erineb käsiraamatu info vahel kooliõpikust?
Kooliõpikud on sageli lihtsustatud, et teha materjal õpilastele arusaadavamaks. Käsiraamat käsitleb teemasid süvitsi, tuues välja ka erandid ja keerulisemad nüansid, mida kooliprogramm ei pruugi katta.
Kas ma pean kogu raamatu pähe õppima, et õigesti kirjutada?
Kindlasti mitte. Käsiraamat ongi mõeldud käsiraamatuks – abivahendiks, mida sirvida vajadusel. Oluline on oskus märgata kahtlust (nt “kas siin käib koma?”) ja oskus leida vastus sisukorrast või registrist.
Kas tänapäeval ei piisa lihtsalt automaatsest keelekontrollist (spellerist)?
Spellerid on head trükivigade leidmiseks, kuid need jäävad hätta konteksti, lausestruktuuri ja tähenduslike nüanssidega. Speller ei pruugi aru saada, kas mõtlesite “palk” (tasu) või “palk” (puu), ega paranda valesti kokkukirjutatud sõnu, kui mõlemad osad eraldi on korrektsed sõnad.
Keeleline enesekindlus ja professionaalne maine
Kokkuvõtteks võib öelda, et “Eesti keele käsiraamat” on vahend enesekindluse saavutamiseks. Maailmas, kus igaüks on sisu looja – olgu sotsiaalmeedias, blogides või tööalastes e-kirjades –, on korrektne keel eristumise vahend. See näitab austust lugeja vastu ja distsiplineeritust mõtlemises. Vigane tekst on nagu plekiline ülikond: see ei takista küll inimesel kõndimist, kuid jätab temast lohaka mulje.
Tänapäeva keeleteadus ei püüa kedagi sundida rääkima nagu 19. sajandi kirjandusklassikud. Vastupidi, eesmärk on rikas ja mitmekesine keel. Kuid selleks, et reegleid teadlikult rikkuda (stiilivõttena) või keelega mängida, tuleb neid reegleid esmalt tunda. “Eesti keele käsiraamat” pakubki seda vundamenti – teadmist, mis on norm. See teadmine annab kirjutajale vabaduse valida, millist registrit ta parajasti kasutab, olles veendunud, et tema sõnum jõuab kohale täpselt nii, nagu kavandatud. Seega ei ole see raamat mineviku jäänuk, vaid kaasaegse, teadliku ja haritud inimese salarelv.
