Eesti maastikupilti iseloomustab erakordne veerohkus, mis on tingitud meie kliimast ja geoloogilisest eripärast. Kuigi meil ei ole mäestikke, mis saadaksid teele kiirevoolulisi ja mühisevaid veemasse, on Eestimaa pind kaetud tiheda jõgede, ojade ja kraavide võrgustikuga. Paljude eestlaste jaoks seostuvad jõed lapsepõlve suplustega, kalapüügiga või suviste kanuumatkadega, kuid sageli jääb tahaplaanile geograafiline tõde – millised on tegelikult meie kõige pikemad ja võimsamad vooluveekogud. Koolitunnist on paljudel meeles Emajõgi ja Pärnu jõgi, kuid kas teadsite, et kumbki neist ei ole pikkuselt esikohal, kui arvestada voolusängi pikkust algusest lõpuni Eesti piires?
Veekogude tundmine ei ole pelgalt faktiteadmiste küsimus, vaid aitab paremini mõista meie looduse toimimist, ajaloolisi asustusmustreid ja tänapäevaseid keskkonnaprobleeme. Jõed on läbi aegade olnud tuiksooned, mille kallastele on rajatud linnad ja talud. Tänapäeval on neil aga üha suurem roll puhkemajanduses ja elurikkuse säilitamises. Selles artiklis vaatame süvitsi otsa Eesti hüdroloogilisele kaardile, selgitame välja tõelise esikolmiku ja kummutame mõned levinud müüdid, mis puudutavad meie kodumaa vooluveekogusid.
Kuidas jõe pikkust tegelikult mõõdetakse?
Enne edetabeli juurde asumist on oluline mõista, miks erinevad allikad võivad vahel anda jõgede pikkuste kohta veidi erinevaid andmeid. Jõe pikkuse mõõtmine ei ole alati nii sirgjooneline tegevus, kui kaardilt joonlauaga mõõtmine. Looduslikud sängid on looklevad ja ajas muutuvad. Maaparandustööd, õgvendamised ja paisutused on viimase saja aasta jooksul märkimisväärselt muutnud mitmete Eesti jõgede pikkust.
Teine segadust tekitav faktor on piirijõed. Mõned jõed voolavad läbi mitme riigi (näiteks Koiva või Narva jõgi) ning edetabelite koostamisel tuleb otsustada, kas arvestatakse jõe kogupikkust või ainult seda osa, mis asub Eesti territooriumil. Selles ülevaates keskendume eelkõige neile jõgedele, mis on olulised just Eesti geograafia kontekstis ja mille voolusängist suurem osa või kogu pikkus jääb meie riigipiiridesse. See annab kõige ausama pildi meie sisevete olukorrast.
Eesti pikimate jõgede esikolmik: üllatused ja faktid
Paljud inimesed pakuvad Eesti pikimaks jõeks ekslikult Emajõge või Pärnu jõge. Kuigi need on veuhulga ja majandusliku tähtsuse poolest üliolulised, kuulub pikkuse rekord hoopis Lõuna-Eesti kaunitarile.
1. Võhandu jõgi – Eesti pikkusrekordi hoidja (162 km)
Eesti pikim täies ulatuses riigi territooriumil voolav jõgi on Võhandu jõgi. Selle pikkuseks loetakse ligikaudu 162 kilomeetrit. Võhandu saab alguse Otepää kõrgustikult, täpsemalt Saverna küla lähistelt, ja suubub Lämmijärve. Oma teekonnal läbib see mitmeid järvi, sealhulgas Jõksi ja Vagula järve.
Võhandu on tuntud oma erakordse ilu ja mitmekesisuse poolest. Jõe ülemjooks on kitsas ja kohati kiirevooluline, kuid alamjooks muutub laiaks ja rahulikuks. Jõe kõige kuulsam osa asub keskjooksul, kus paljanduvad võimsad Devoni liivakivikaljud, mida kohalikus keeles kutsutakse müürideks. Tuntuimad neist on Põrguhaud ja Sõjatare müür. See piirkond on looduskaitse all ning pakub silmailu nii matkajatele kui ka veesportlastele.
Miks Võhandu on eriline? Lisaks pikkusele on Võhandu tuntud ka maailma ühe suurima aerutamismaratoni – Võhandu Maratoni – toimumispaigana. Igal kevadel kogunevad tuhanded veespordihuvilised, et läbida 100 kilomeetrit Võrust Võõpsuni, mis on tõstnud jõe tuntust ka rahvusvahelisel tasandil.
2. Pärnu jõgi – Lääne-Eesti veerohke hiiglane (144 km)
Teisel kohal asub Pärnu jõgi, mille pikkus on 144 kilomeetrit. See on Eesti üks suurima valglaga jõgesid, kogudes vett ligi 16% Eesti territooriumilt. Jõgi saab alguse Pandivere kõrgustikult Roosna-Alliku allikatest ja suubub Pärnu lahte.
Pärnu jõgi on ajalooliselt olnud äärmiselt oluline transporditee ja energiaallikas. Jõe kallastel on töötanud arvukalt veskeid ja hiljem hüdroelektrijaamu. Viimastel aastatel on Pärnu jõgi pälvinud suurt tähelepanu seoses Sindi paisu lammutamisega. See oli Eesti ajaloo suurim jõgede taastamise projekt, mille eesmärk oli avada rändeteed lõhedele ja teistele siirdekaladele. Tänu paisu eemaldamisele ja kärestiku taastamisele on Pärnu jõest saamas taas üks Läänemere piirkonna olulisemaid lõhejõgesid.
3. Põltsamaa jõgi – kuninglik voolutee (135 km)
Esikolmiku lõpetab Põltsamaa jõgi, olles 135 kilomeetrit pikk. See on Pedja jõe suurim lisajõgi, mis omakorda suubub Emajõkke. Põltsamaa jõgi saab alguse Pandivere kõrgustiku servalt ning on tuntud oma suhteliselt selge vee ja maaliliste kallaste poolest.
Jõgi voolab läbi Põltsamaa linna, lisades linnale romantilist hõngu, eriti lossivaremete piirkonnas. Alamjooksul läbib jõgi Alam-Pedja looduskaitseala, mis on üks Eesti suurimaid ja metsikumaid soostikke ja lammimetsade piirkondi. See teeb Põltsamaa jõest suurepärase sihtkoha loodusturismi harrastajatele, kes otsivad vaikust ja puutumatut loodust.
Teised märkimisväärsed jõed ja nende eripärad
Kuigi esikolmik on selge, ei saa mainimata jätta teisi jõgesid, mis mängivad Eesti looduses üliolulist rolli. Sageli on just need jõed rahva seas tuntumad kui pikkusedetabeli liidrid.
- Pedja jõgi (122 km): See on Emajõe üks suurimaid lisajõgesid. Pedja on tuntud oma ürgse looduse poolest, eriti alamjooksul, kus see voolab läbi inimasustusest peaaegu puutumata alade.
- Kasari jõgi (112 km): Lääne-Eesti peamine jõgi, mis suubub Matsalu lahte. Kasari on kuulus oma suurejoonelise delta ja luhtade poolest, mis on rändlindudele kriitilise tähtsusega peatuspaigaks. Kevadised suurveed Kasari luhal on vaatepilt, mida tullakse vaatama kaugemaltki.
- Emajõgi (100 km): Kuigi pikkuselt alles esikümne lõpus, on Suur Emajõgi veehulga poolest Narva jõe järel teisel kohal. See on Eesti ainus täies ulatuses laevatatav jõgi, ühendades Võrtsjärve Peipsi järvega. Emajõgi on Tartu sümbol ja Lõuna-Eesti veetee.
- Narva jõgi (77 km): Pikkuselt tagasihoidlik, kuid vooluhulgalt ylivoimselt Eesti võimsaim jõgi. See piirijõgi viib kogu Peipsi valgla veed Soome lahte. Narva jõe vooluhulk ületab kõigi teiste Eesti jõgede oma mitmekordselt.
Miks on jõgede pikkuste teadmine oluline matkajale?
Matkajale ja loodusesõbrale annab teadmine jõe pikkusest ja iseloomust võimaluse paremini planeerida oma seiklusi. Pikemad jõed pakuvad võimalusi mitmepäevasteks kanuumatkadeks, kus maastik vaheldub ja igav ei hakka. Näiteks Võhandu ja Ahja jõgi (mis on küll lühem, kuid väga populaarne) on tuntud oma liivakivipaljandite ehk taevaskodade poolest.
Samas pakuvad tasandikujõed nagu Põltsamaa ja Pedja rahulikkust, mis sobib hästi algajatele või peredele. Nende kallastel asuvad RMK lõkkekohad ja matkarajad teevad logistika lihtsaks. Kalameestele on aga oluline teada, millised on jõgede alamjooksud ja suudmealad, kus kalavarud on sageli rikkalikumad.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Jõgede kohta levib palju müüte ja küsimusi. Siin on vastused kõige levinumatele pärimistele.
1. Mis on Eesti kõige veerohkem jõgi?
Eesti kõige veerohkem jõgi on vaieldamatult Narva jõgi. Selle keskmine vooluhulk on umbes 400 m³/s, mis on kordades suurem kui suuruselt järgmisel, Emajõel.
2. Milline on Eesti kiireima vooluga jõgi?
See tiitel sõltub lõigust ja aastaajast, kuid üldiselt peetakse üheks suurima langusega ja kiirevoolulisemaks jõeks Piusa jõge Lõuna-Eestis. Selle langus on Eesti oludes märkimisväärne, mis annab jõele kohati mägijõe iseloomu.
3. Kas Emajõgi voolab tõesti kahtepidi?
See on osaliselt tõsi. Suur Emajõgi voolab alati Võrtsjärvest Peipsisse. Küll aga võib harvadel juhtudel, kui Peipsi veetase on kõrge ja Võrtsjärve oma madal, tekkida tagasivoolu efekt lühiajaliselt, kuid see on pigem hüdrauliline erand. Küll aga on Eestis jõgesid, mis suurvee ajal võivad ajutiselt voolusuunda muuta luhtade täitumise tõttu.
4. Milline on sügavaim jõgi Eestis?
Sügavaimaks peetakse Emajõge, mille sügavus võib kohati ulatuda üle 10 meetri (näiteks vanade süvendamiste või looduslike haudade kohtades). Ka Narva jõgi on väga sügav, kohati veelgi sügavam hüdroelektrijaama paisjärve osas.
Jõgede ökoloogiline seisund ja tulevik
Eesti jõgede tervis on viimastel aastakümnetel märgatavalt paranenud, kuid väljakutseid jagub endiselt. Nõukogude ajal kannatasid paljud jõed põllumajandusreostuse ja tööstusheitmete all. Tänapäeval on suurimaks probleemiks pigem jõgede füüsiline muutmine – paisutamine ja sirgendamine, mis takistab kalade rännet ja rikub looduslikku elupaika.
Projektid nagu “Lahemaa jõed” ja Pärnu jõe elupaikade taastamine näitavad suunda, kuhu liigume: paisude eemaldamine ja loodusliku sängi taastamine. See ei ole oluline ainult kaladele, vaid kogu ökosüsteemile, sealhulgas jõekarpidele, lindudele ja saarmatele. Puhas ja vabalt voolav vesi on väärtus, mida tuleb hoida, sest see tagab meie looduse mitmekesisuse ka tulevastele põlvedele. Seega, kui järgmine kord seisate Võhandu, Pärnu või Põltsamaa jõe kaldal, siis teadke, et vaatate otsa Eesti looduse vereringele, mis on elanud siin tuhandeid aastaid enne meid ja voolab loodetavasti sama vabalt ka edasi.
