Isegi kõige kogenumad keelekasutajad satuvad vahel olukorda, kus sõrmed jäävad klaviatuuri kohale seisma ja tekib kõhklus. Kas “sünnipäev” kirjutatakse kokku või lahku? Kas pühade nimetused algavad suure või väikese tähega? Eesti keel on oma erandite, käänete ja reeglirohkuse tõttu kahtlemata üks maailma keerukamaid, kuid samas ka nüansirikkamaid keeli. On täiesti loomulik, et nii kooliõpilased kui ka professionaalsed tekstikirjutajad peavad aeg-ajalt sõnaraamatust abi otsima. Siiski on olemas teatud “karid”, mille otsa komistatakse sagedamini kui teiste puhul. Selles artiklis vaatame süvitsi otsa reeglitele, mis tekitavad igapäevases kirjasõnas kõige rohkem segadust, ning toome selgust lihtsate ja eluliste näidetega.
Suur ja väike algustäht: pühad, kohad ja asutused
Üks sagedasemaid eksimusi tekib suurte ja väikeste algustähtede kasutamisel, eriti kui juttu on pühadest või spetsiifilistest nimetustest. Inglise keele mõjul kiputakse üha rohkem kasutama suurt algustähte seal, kus eesti keele reeglite kohaselt peaks olema väike täht.
Kuldreegel on lihtne: eesti keeles kirjutatakse pühad, tähtpäevad ja nädalapäevad väikese algustähega. See on vastupidine paljudele lääne keeltele ja seetõttu tekibki tihti vigu.
- Õige: häid jõule, head uut aastat, ilusat emadepäeva, tähistame jaanipäeva.
- Vale: häid Jõule, head Uut Aastat, ilusat Emadepäeva.
Erandiks on siinkohal vaid lause algus või kui püha nimi sisaldab nime, mis on iseenesest suure tähega (nt Tartu rahu aastapäev, kus Tartu on kohanimi). Teine suur segaduse allikas on asutuste ja kohtade nimed. Kohanimed on alati suure tähega, kuid koha liigisõnad (meri, jõgi, tänav, mägi) kirjutatakse väiksega, kui need ei ole osa ametlikust, kinnistunud nimest, mis käitub erandina.
Näiteks kirjutame Tallinna linn (sest linn on liigisõna), aga Eesti Vabariik (sest see on riigi ametlik nimi). Kui tegemist on asutuste või ettevõtetega, kirjutatakse juriidiline nimi läbiva suure tähega (välja arvatud sidesõnad), kuid argises tekstis kasutatavad kirjeldavad nimetused väiksega. Näiteks kirjutame Tartu Ülikool kui asutus, aga võime öelda “läksin ülikooli”, kui peame silmas kooli üldises mõttes.
Kokku- ja lahkukirjutamise igavene dilemma
Kui eestlaselt küsida, mis on emakeele tunnis kõige keerulisem teema, vastab enamik ilmselt: kokku- ja lahkukirjutamine. Siin on palju tunnetuslikku, kuid on olemas ka kindlad reeglid, mis aitavad otsustada. Kõige lihtsam viis kontrollimiseks on proovida sõnade vahele lisada omadussõna või asesõna. Kui see on võimalik nii, et lause mõte ei muutu, kirjutatakse sõnad lahku. Kui aga sõnade vahele midagi lisada ei saa või tähendus muutub, kirjutatakse need kokku.
Omadussõna ja nimisõna ühendid
Reeglina kirjutame omadussõna ja nimisõna lahku: ilus ilm, punane auto, kõrge maja. Kuid siin on oluline erand: kui omadussõna ja nimisõna moodustavad kindla omaette tähendusega mõiste, kirjutatakse need kokku.
- Vana ema (eakas lapsevanem) vs vanaema (vanema ema).
- Valge vein (värvuselt valge vein) vs valgeveiniklaas (klaasi tüüp).
- Metsik kits (iseloomult metsik loom) vs metskits (liiginimi).
Ne- ja line-liitelised sõnad
Väga levinud reegel, mida tihti unustatakse, puudutab -ne ja -line lõpuga omadussõnu. Kui nende ees on käändumatu sõna või lühenenud tüvi, kirjutatakse need alati eelneva sõnaga kokku.
- Õige: sporditeemaline, heledavereline, sajaprotsendiline, üleriigiline.
- Vale: spordi teemaline, heleda vereline, saja protsendiline.
Erandiks on olukorrad, kus eelnev sõna on käändes (tavaliselt omastavas) ja rõhutab mingit omadust eraldi, kuid igapäevases kasutuses on kokkukirjutamine ne- ja line-liidete puhul valdav, kui moodustub ühtne omadus.
Keelekomistuskivid: sarnased sõnad, erinev tähendus
Eesti keeles on palju sõnapaare, mis kõlavad sarnaselt, kuid mille tähendus on kardinaalselt erinev. Nende väärkasutus on üks silmatorkavamaid stiilivigu, mis võib muuta kogu lause mõtet.
Õigesti vs. õieti
See on vaat et kõige levinum eksimus kõnekeeles, mis on jõudnud ka kirjakeelde. Sõna õigesti tähendab “korrektselt”, “veatult” või “nii nagu peab”. Sõna õieti tähendab aga “tegelikult”, “tõepoolest” või “õigupoolest”.
- Vale: Ma ei saanud ülesandest õieti aru. (Tähendaks: Ma ei saanud ülesandest tegelikult aru).
- Õige: Ma ei saanud ülesandest õigesti aru. (Tähendab: Ma sain valesti aru).
- Näide sõnaga “õieti”: Kes see mees õieti on? (Kes see mees tegelikult on?)
Järele vs. järgi
Nende kahe sõna segi ajamine on klassika. Järgi tähendab “põhjal”, “alusel” või “kohaselt”. Järele tähendab aga liikumist kellegi/millegi suunas, millegi toomist või millegi alles jäämist.
Lihtne rusikareegel meeldejätmiseks: kui sa lähed midagi tooma või kedagi otsima, siis sa lähed talle järele (nagu haaraksid käega järele). Kui sa toimid mingi reegli või lõhna alusel, siis toimid sa selle järgi.
- Õige: Läksin lapsele lasteaeda järele. (Mitte järgi!)
- Õige: Tundsin lõhna järgi, et kook on valmis.
- Õige: Kas on veel torti järele jäänud?
Enamik vs. enamus
Sõna enamik viitab suuremale osale hulgast (loendatavad asjad või inimesed) ja seda kasutatakse tavaliselt ainsuses. Enamus tähendab aga arvulist ülekaalu (nt parlamendis) või on kasutusel vastandina vähemusele abstraktsemas tähenduses.
Keelekorraldajad soovitavad kasutada sõna “enamik”, kui räägime inimestest või asjadest: Enamik õpilasi oli kohal. “Enamus” sobib pigem poliitilisse või matemaatilisse konteksti: Häälte enamus otsustas.
Numbrite ja kuupäevade vormistamine
Tekstide kirjutamisel tekitavad sageli peavalu numbrid. Kas kirjutada arvud sõnade või numbritega? Kuidas märkida kuupäevi korrektselt?
Üldine viisakusreegel ütleb, et numbrid ühest kümneni kirjutatakse tekstis sõnadega, sealt edasi numbritega. See parandab teksti loetavust. Siiski, kui tekstis on palju arve kõrvuti (nt statistiline ülevaade), on mõistlik kasutada numbreid ka väiksemate väärtuste puhul.
Kuupäevad
Eesti keeles kirjutatakse kuupäeva järele punkt, sest tegemist on järgarvuga (esimene, teine, kolmas). See kehtib ka aastaarvu puhul, kui see asub lause keskel ja tähistab järgarvu, kuigi aastaarvu puhul on reeglid leebemad ja punkti tihti ei panda, kui järgneb sõna “aastal”.
- Õige: 24. veebruaril toimus paraad.
- Õige: Olen sündinud 1990. aastal.
- Vale: 24 veebruar (puudub punkt).
Kellaajad
Kellaaegade kirjutamisel kasutatakse eesti keeles eraldajana punkti, mitte koolonit (mis on levinud inglise keeles ja digikelladel).
- Eesti keeles: Kohtume kell 14.30.
- Rahvusvaheline standard (ISO): 14:30.
Mõlemad on arusaadavad, kuid korrektne eestikeelne tekst eelistab punkti.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Alljärgnevalt leiate vastused mõningatele kiiretele küsimustele, mis igapäevases kirjavahetuses tihti ette tulevad.
Kas “e-mail” või “meil”?
Eesti keeles on soovitatav kasutada sõna e-kiri või suupärasemat lühendit meil. Sõna “email” (ilma sidekriipsuta) tähendab tegelikult hambaemaili või metallikatteid. Kui kasutate võõrsõna, siis kirjutage e-mail, kuid ilusam ja selgem on “e-kiri”.
Kuidas käänata nimesid, mis lõppevad s-tähega?
Võõrnimede käänamine on keeruline. Kui nimi hääldub s-lõpulisena (nt Sims), lisatakse ülakoma ainult siis, kui nime kirjapilt ja hääldus oluliselt erinevad või kui selgus seda nõuab. Üldjuhul: Lukas -> Lukase (mitte Lukase’i). Kui nimi lõppeb kirjapildis kaashäälikuga, aga häälduses täishäälikuga (nt prantsuse nimed), kasutatakse ülakoma: Renault -> Renault’d.
Kas lause võib alata numbriga?
Stiililiselt ei ole soovitatav lauset numbriga alustada. Kui see on vältimatu, tuleks number kirjutada sõnaga. Näiteks: “10 aastat tagasi” asemel on parem kirjutada “Kümme aastat tagasi…” või muuta lause ehitust: “Möödunud on kümme aastat, kui…”.
Mida teha lühenditega “jms”, “nt”, “jne”?
Lühendite lõppu eesti keeles punkti ei panda, kui tegemist on valiktähtlühenditega, mis koosnevad sõna tähtedest (nt, jne, vms). Punkti kasutatakse katkestuslühendite puhul (näit. – näiteks), kuid tänapäeval eelistatakse punktita lühendeid. Oluline on teada, et lühendi ja sellele järgneva lauseosa vahel peab olema tühik.
Praktilised nõuanded keeleoskuse lihvimiseks
Keele reeglid muutuvad ja täienevad ajas, ning keegi ei suuda kõiki nüansse peast teada. Olulisem kui reeglite päheõppimine on oskus kahelda ja kontrollida. Tänapäeval on selleks suurepärased võimalused, mis on vaid paari hiireklõpsu kaugusel. Kõige usaldusväärsem allikas on Eesti Keele Instituudi veebileht ja sealne Sõnaveeb, mis annab infot nii õigekirja, käänamise kui ka sõnatähenduste kohta.
Teine hea viis oma keeletaju parandada on lugemine. Kvaliteetne ilukirjandus ja toimetatud ajakirjandus aitavad alateadlikult kinnistada õigeid lausekonstruktsioone ja sõnavara. Kui märkate tekstis sõna või väljendit, mis tundub võõras või tekitab küsimusi, võtke hetk, et uurida selle tausta. Sageli on just need väikesed avastused need, mis aitavad vältida tulevikus piinlikke vigu ametlikes kirjades või olulistes dokumentides.
Lõpetuseks tasub meeles pidada, et keel on suhtlusvahend. Kuigi korrektsus on oluline, on veelgi tähtsam selgus ja arusaadavus. Kui tunnete, et mõni keeruline lausekonstruktsioon või peen sõnamäng võib lugejat segadusse ajada või tekitab teis endas ebakindlust, on alati kindlam lause ümber sõnastada lihtsamaks. Selge mõte lihtsas lauses on alati parem kui vigane keerukus.
